Who are you?

Mingid muutused toimuvad. Sellised tagasihoidlikud. Mina muutun. Vaikselt aga järjekindlalt. Ise ka imestan, et mis toimub. Ma pole ju selline? Ma olen ju hoopis teistsugune!

Ma ei pea ennast tegelikult sportlikuks inimeseks. See on võrdlemisi uus sündmuste areng ja ma üritan sellega kohaneda. Mitte, et ma oleks tingimata kehalise kasvatuse tundidest viilinud või olnud selline saamatu (okei kaugust ma ei suutnud rohkem kui 2 meetrit hüpata ja kuulitõukamises olin ka täiesti mõttetu tüüp), aga ega ma seda nüüd ülemäära ei armastanud ka. Siis ma läksin mehele sain 100+ last ja olin igavesti pehme ja mõnus koduperenaine, kelle arusaam trennist oli titekäru autosse surumine ja sealt välja õngitsemine.


Hetk minu neljapäevasest õhtust.
Pärast neljandat ostsin koju stepperi. Seda ma esialgu tallasin ka, kui telkarist "Meeleheitel koduperenaisi" vaatasin. Siis ma ostsin endale veel mingi "Tee kodus ise pilatest" raamatu ja üritasin selle abil maas aeledes endale kõhulihaseid tekitada. Aga see vaimustus kestis vist maksimaalselt 6 kuud. Ja kuigi ma võtsin kaalust maha (ma tegelikult kahtlustan, et see läks peaasjalikult tänu imetamisele ( nagu 500 kcal päevas lihtsalt istudes pfuff - gone!)), siis vorm oli ikkagi selline skinny fat.

Ilmselt oleksin sellist elu rõõmsalt edasi elanud, kui mind poleks kutsutud spordiklubisse. Ja ma ütlen ausalt - love at first try. Ma hakkasin kohe, põhjalikult ja kirega treenima. Kindlasti tegin palju asju valesti ka esialgu, aga midagi ära ei rebestanud ja liiga endale ei teinud. No ja suht koht stabiilselt olen sellest ajast trenni teinud. Vahetanud jõusaali rühmatrennide vastu, rühmatrennid jooksmise vastu, jooksmise ujumise vastu ja tagasi jõusaali. Võib-olla mitte päris täpselt nii, aga olen üsna palju erinevaid stiile proovinud, sest noh, mul hakkab hästi kiiresti igav ja tuleb tüdimus peale.

No ja kuigi ma sellega võrdlemisi palju tegelesin, siis see oli ikkagi hobi. Mul polnud mingeid eesmärke kuhugi jõuda, võistluseid kinni panna ega rekordeid püstitada. Esimesed trenniriided ostsin kusagilt outletist ja kogu kupatuse eest maksin kokku vist mingi 100 euri. Järgmised asjad ostsin Humanast äkki kümpa eest. Nendega käisin vist poolteist aastat. (Muide see Humanast ostetud särk on endiselt kasutusel ja hoiab suurepäraselt.) Aga siis vaikselt hakkasin juba hindama spordirõivaste kvaliteeti, istuvust ja isegi välimust.


Andke andeks, pildi kvaliteet on jube. Tegin pildi kiiruga, et oma "saagiga" õe ees eputada.
Mina, kes ma alles kirjutasin, et Nike minu kappi küll ei tule.

Tänast postitust ajendas mind kirjutama see, et käisin poodides kevade puhul endale riideid ostmas. Ostsin jaki, salli, pesu, kingad ja siis spordirinnahoidjad, jooksusokid ja spordi päikseprillid. Kõik olid igati vajalikud (khm khm) esemed. Ilusad ka peale kauba. Kõige rohkem tundsin rõõmu oma sokkide ja spordikopsukate üle. Kas see on siis normaalne inimene või? Normaalne naine? Mingid rõvedad Crafti sokid erutavad rohkem kui Hispanita täisnahast kingad? Või siis eluinetud helkuritega rinnahoidjad toovad põski rebestava naeratuse näole ja pitspesu tekitab emotsiooni "tarbeese"? Nagu, mis juhtus? Kes ma olen? Kuhu te minu kaotanud olete? Ma tahan tagasi tulla! Või siis... ei taha tegelt. Nii on ka ju päris hea. Natuke veider on. Aga kohati päris mõnus. Selline loomulik.


Avastasime pisipojaga, et meil samasugused kingad.
Konid pole meie omad. Ma ikka üldse ei oska neid suvakaid klõpse teha.

Muide siinkohal on täiesti paslik ära mainida minu selle aasta ahaa moment. Olete märganud, et inimesed, kes linna peal jalutades eelistavad dresse ja tosse, ei tegele enamasti spordiga? Samal ajal need, kes põhimõtteliselt elavad jõusaalis, väljaspool seda naljalt dressides vastu ei jaluta? Eks ole, ahaa!


Maailma kõige paremad sokid.
Vaadake kui õnnelikud mu jalad nendes on!

Naljakas kuidas inimese prioriteedid muutuvad. Varem oli mulle oluline kuidas ma riietun väljaspool treeninguid. Riided pidid olema ilusad ja head. Nüüd on nii, et käsi ei tõuse üle 10ne eurost toppi ostma, aga vot 16 euri sokkide eest tundub täiesti hea diil. Ilmselt ma ise ei imesta, kui ma ühel päeval hakkan unistama bikiini fitnessist või mõnest muust naljakast asjast.

Kommentaarid