Eksiga sõbraks

Hullult keeruline teema. Lihtne vastus oleks - sõltub olukorrast. Samas, midagi lihtsat ju pole. Kui on tunded mängus, isegi kui need tunded peaksid olema minevikus, siis on kohe jube keeruline. Sest, noh, tunded...

Kui ma lahutasin, siis arvasin, et peaksin iga hinna eest eksiga sõbraks jääma. Sest mulle tundus, et see on täiskasvanulik käitumine. Arvestades, et meil on ühised lapsed, tundus see ainuvõimalik lähenemine. Ma arvan, et me mõlemad püüdsime. Olla viisakad ja sõbralikud. Normaalsed. Täiskasvanud. Laste pärast. Enda pärast. Sugulaste pärast. Klassijuhatajate ja lasteaiakasvatajate pärast.

See polnudki kuigi raske. Olime ju ikkagi 13 aastat koos olnud, nii mõndagi üle elanud ja vaatamata erimeelsustele ning raskustele küllaltki hästi läbi saanud. Alguses. Minu jaoks muutus kogu asi täielikult siis, kui me olime juba üle kahe aasta lahus olnud ja veetsime kord ühe õhtu koos perena. Vaatasime filmi, mängisime lauamängu, sõime ja jõime ning jutustasime. Mees läks oma koju ja mina pidin terve öö lohutama hüsteeriliselt nutvat last, kes suutis läbi pisarate, tati ja nuuksete korrata ainult ühte lauset: "Ma ei saa aru miks?" Poeg oleks saanud aru, kui me oleksime eksiga kakelnud, tülitsenud ja üksteisele inetusi pildunud. Aga nii. See ei mahtunud väikesele inimesele pähe.




Lapsed on oma loomult väga targad. Nende tajud on veel teravad ja loomulikud. Aja jooksul neid lihvitakse ja kasvatatakse ümber. Neile õpetatakse, et osad asjad pole viisakad või normaalsed. Sest olgem ausad, kui päriselt aus olla, kas keegi tegelikult tahab oma eksiga lähedane sõber olla? Mina siiralt ei taha. Mul tuleb iga kord natuke okset kurku, kui mulle meenub, et see inimene on mind alasti näinud.

Aga viisakaks jääda. Seda ma ikka suudan. Neutraalselt kaks lauset vahetada ja ajada asjalikku juttu. Ei ole nii, et kui ma mõnda endist kallimat näen, siis hakkan tema peale sülitama või kaugelt inetusi karjuma. Lihtsalt, sõber, ei taha enam olla.

Vahel ma muidugi materdan oma eksi ka blogis. Jutustan, kuidas ta oli ja milliseid tundeid see minus tekitas. Osa minust tunneb ennast selliste postituste pärast halvasti. Sest, mis kasu sellest on? Hakkab mul siis kergem või? No tegelikult hakkab, aga see ei tohiks tulla kellelegi teiselt põhjustatud ebameeldivate aistingute arvelt. Mingi lojaalsus on minus ikka oma endise kallima vastu. Sellepärast ongi halb tunne temast negatiivset kuvandit luua. Ma olen enam kui kindel, et kui ta ise minust blogi kirjutaks, oleks need lood kordades süngemad ja depressiivsemad.

Seega, kujutage nüüd ette, kui minu käest küsiti, et kas ma olen mõelnud oma laste isaga uuesti suhtesse astumise peale. Täiesti siiralt küsiti kohe. Noh, et äkki kunagi, kui lapsed on suured ja mineviku valu on kuhugi aegade hämarusse taandunud? Sest, tema on muutunud ja mina olen teistsugune. Ja äkki ma ikkagi tahaks? Aga äkki ikkagi... Miks keegi üldse peaks endale ette kujutama, et ma seda tahaksin? Lahutusel oli põhjus. Ja teate, see ei olnud truudusetus. Truudusetus oli jäämäe tipp. Asi millest saadakse aru. Või nii mulle tundus. Aga ei saada. Mõeldakse, et kui 4! NELI!!! last, siis järelikult oli ikkagi armastus. Midagi, mis peaks sellisest triviaalsest asjast nagu petmine, üle olema. Andestatav. Unustatav. Kui juba nii arvatakse, ons siis veel mõtet teistest asjadest rääkida? Kas sellest saadakse aru, et ma tõenäoliselt ei usalda elu lõpuni ühtegi meest tänu oma eksmehele? Kuidagi mulle tundub, et mitte. Sest inimesed tahaksid, et aeg kõik haavad parandaks. Nad tahavad õnnelikku lõppu. Muinaslugu.

Kommentaarid