Esimene kuu on möödas ja teen väikse kokkuvõtte jõutõmbe väljakutsest.
Püüdsin vähemalt 2 kuni 3 korda nädalas kangi tõsta. Pärast oma haletsusväärset algust, võtsin tuure maha. Alustasin täiesti tühja kangiga. Tühi kang, muuseas, kaalub 20 kilo. Eesmärk oli tehnika ära õppida. Lisasin 5 kilo kaupa raskusi juurde ja tegin kuni tundsin, et läheb liiga raskeks. Samal ajal piilusin kui teised (loe: mehed) sama harjutust tegid. Mul oli pidev paanika, et teen valesti ja püüdsin teisi jälgides nippe omandada.
Teisel nädalal tajusin ikka veel liiga teravalt seda, kuidas jõusaalijõmmid mind altkulmu piidlesid ja nuputasid, et kas mind peaks tagasi jooga stuudiosse juhatama või lasta mul veel natuke kangiga mängida.
Kolmandal nädalal palusin ühel noorel paaril mind kõrvalt jälgida. Noormees paistis päris hästi teadvat kuidas see asi peab välja nägema. Andis vähemalt kaks head praktilist soovitust, mis kohe ka tulemuse andsid. Nimelt, et võiksin jalgadega kangile lähemal olla ja haare võiks ka laiem olla. Ja momentaalselt oli palju lihtsam tõsta. Lisaks ütles noormees, et tema meelest olen ma pärast kaht nädalat harjutamist päris tubli. Otsustasin, et hakkan regulaarselt abi paluma. Piinlik on, aga spordisõbrad on ainult kaugelt vaadates kurjad. Tegelikult on nad heatahtlikud ja ei taha, et keegi endale viga teeks. Saan aru ka sellest, et treeningplaan võiks päris kasulik olla. Aitaks järge hoida.
Neljas nädal. Vaikselt hakkab tekkima enesekindlus ja julgus. Selline tunne, et ma natuke juba tean, mida ma teen. Avastasin, et jõutõstmine põletab meeletult kaloreid. Palju rohkem kui jooksmine või muu kardio. Just puhkepäevadel. Kaal langeb, mis tingib kerge peapöörituse pärast suuremat
pingutust.
Filmi tegin ka siis. Esimeses raskus kangil 50 kg. Kindlasti märkate, et haare on liiga lai ja ka jalad on liiga harkis. Samuti kipub tagument esimesena üles tõusma. Aga selg on juba parem.
Siin kaal kangil 55 kg. Näete, et selg läheb jälle kumeraks?
Leidsin, et arengu filmimine oli väga hea mõte, sest ise näen kõige paremini oma tehnikat ja saan teadjamatelt tagasisidet küsida. Lisaks muidugi see, et ma saan kaamera ees eputada. Treener ütles, et parem oleks filmida liibuvates riietes, siis näeb kehahoidu paremini. Seega, teid on hoiatatud, järgmine kord võib asi käest ära minna.
Tulemus.
Kogu selle aja jooksul ei tundnud ma erilist lihasvalu. Jah, tuhar andis tunda, alaselg tuikas, reied kipitasid ja isegi kõhulihaseid aimasin. Samas ei saa ma kindlalt väita, et ükski nendest oleks olnud otseselt just jõutõmbega seotud. Tavaliselt tegin enne kangi juurde jõudmist ju tund aega kardiot või intervall treeningut ja lisaks veel muid harjutusi Smithi puuris, nagu kükid, väljaasted, rinnalt surumised. Vaba raskusega biitsepsi ja triitsepsi harjutused. (Jaa-jaa hull äss, eks ole.)
Järgnev kuu saab deadliftimises väljakutseks. Rohkem, kui muidu. Sõidan ju kaheks nädalaks ära ja mul pole halli aimugi, kas ma USAs jõusaali jõuan.
Mis puudutab seda teist poolt antud projektist, siis selles osas võin ka natuke muljetada. Esiteks avaldasin muljet naistreenerile, kes pakkus, et tuleb koos minuga trenni tegema. See on selline eem... eem... olukord. Sest ühest küljest olen ma nagu meelitatud, et naine mulle külge lööb, aga teisest küljest mõtled, et mis pagana valesid signaale ma välja saadan?
Siis avaldasin ma muljet oma vikerkaarevärvilisele rühmatreenerile. Niivõrd lausa, et ta peaaegu pani julgustuseks mulle käe õlale. Käe õlale panemine on muidu täiesti süütu žest. Aga kui seda teha jõusaali kontekstis, kus sul on üliliibuvad riided seljas ja su nahk pärlendab higist, siis on see umbes sama, et keegi tänaval su kannikaid kabistab. Nii et jälle selline "wait, what just happened?" moment.
Kolmas intsident oli ka. Minuga tuli jutustama üks selline puhas lihasmees. Selline, kes rinna pealt 195 kilo lükkas ja nagu muuseas teatas, et see ainult selline väike soojendusraskus tal. Päris hirmus. Ma kujutan ette, et ta sööb minusuguseid tüdrukuid hommikusöögiks. Aga ei, väga leebe paistis. Viisakas. Isegi ütleks, et omal moel meeldiv. Nii, et esimese kuu kohta pole üldse paha saavutus.
Või oota, te tahtsite teada, mitu kilo ma jaksan tõsta? Naljatilgad.
Püüdsin vähemalt 2 kuni 3 korda nädalas kangi tõsta. Pärast oma haletsusväärset algust, võtsin tuure maha. Alustasin täiesti tühja kangiga. Tühi kang, muuseas, kaalub 20 kilo. Eesmärk oli tehnika ära õppida. Lisasin 5 kilo kaupa raskusi juurde ja tegin kuni tundsin, et läheb liiga raskeks. Samal ajal piilusin kui teised (loe: mehed) sama harjutust tegid. Mul oli pidev paanika, et teen valesti ja püüdsin teisi jälgides nippe omandada.
 |
| Õde pidi filmima, tegi kogemata hoopis pilti. |
Teisel nädalal tajusin ikka veel liiga teravalt seda, kuidas jõusaalijõmmid mind altkulmu piidlesid ja nuputasid, et kas mind peaks tagasi jooga stuudiosse juhatama või lasta mul veel natuke kangiga mängida.
Kolmandal nädalal palusin ühel noorel paaril mind kõrvalt jälgida. Noormees paistis päris hästi teadvat kuidas see asi peab välja nägema. Andis vähemalt kaks head praktilist soovitust, mis kohe ka tulemuse andsid. Nimelt, et võiksin jalgadega kangile lähemal olla ja haare võiks ka laiem olla. Ja momentaalselt oli palju lihtsam tõsta. Lisaks ütles noormees, et tema meelest olen ma pärast kaht nädalat harjutamist päris tubli. Otsustasin, et hakkan regulaarselt abi paluma. Piinlik on, aga spordisõbrad on ainult kaugelt vaadates kurjad. Tegelikult on nad heatahtlikud ja ei taha, et keegi endale viga teeks. Saan aru ka sellest, et treeningplaan võiks päris kasulik olla. Aitaks järge hoida.
Neljas nädal. Vaikselt hakkab tekkima enesekindlus ja julgus. Selline tunne, et ma natuke juba tean, mida ma teen. Avastasin, et jõutõstmine põletab meeletult kaloreid. Palju rohkem kui jooksmine või muu kardio. Just puhkepäevadel. Kaal langeb, mis tingib kerge peapöörituse pärast suuremat
pingutust.
Filmi tegin ka siis. Esimeses raskus kangil 50 kg. Kindlasti märkate, et haare on liiga lai ja ka jalad on liiga harkis. Samuti kipub tagument esimesena üles tõusma. Aga selg on juba parem.
Siin kaal kangil 55 kg. Näete, et selg läheb jälle kumeraks?
Leidsin, et arengu filmimine oli väga hea mõte, sest ise näen kõige paremini oma tehnikat ja saan teadjamatelt tagasisidet küsida. Lisaks muidugi see, et ma saan kaamera ees eputada. Treener ütles, et parem oleks filmida liibuvates riietes, siis näeb kehahoidu paremini. Seega, teid on hoiatatud, järgmine kord võib asi käest ära minna.
Tulemus.
Kogu selle aja jooksul ei tundnud ma erilist lihasvalu. Jah, tuhar andis tunda, alaselg tuikas, reied kipitasid ja isegi kõhulihaseid aimasin. Samas ei saa ma kindlalt väita, et ükski nendest oleks olnud otseselt just jõutõmbega seotud. Tavaliselt tegin enne kangi juurde jõudmist ju tund aega kardiot või intervall treeningut ja lisaks veel muid harjutusi Smithi puuris, nagu kükid, väljaasted, rinnalt surumised. Vaba raskusega biitsepsi ja triitsepsi harjutused. (Jaa-jaa hull äss, eks ole.)
Järgnev kuu saab deadliftimises väljakutseks. Rohkem, kui muidu. Sõidan ju kaheks nädalaks ära ja mul pole halli aimugi, kas ma USAs jõusaali jõuan.
Mis puudutab seda teist poolt antud projektist, siis selles osas võin ka natuke muljetada. Esiteks avaldasin muljet naistreenerile, kes pakkus, et tuleb koos minuga trenni tegema. See on selline eem... eem... olukord. Sest ühest küljest olen ma nagu meelitatud, et naine mulle külge lööb, aga teisest küljest mõtled, et mis pagana valesid signaale ma välja saadan?
Siis avaldasin ma muljet oma vikerkaarevärvilisele rühmatreenerile. Niivõrd lausa, et ta peaaegu pani julgustuseks mulle käe õlale. Käe õlale panemine on muidu täiesti süütu žest. Aga kui seda teha jõusaali kontekstis, kus sul on üliliibuvad riided seljas ja su nahk pärlendab higist, siis on see umbes sama, et keegi tänaval su kannikaid kabistab. Nii et jälle selline "wait, what just happened?" moment.
Kolmas intsident oli ka. Minuga tuli jutustama üks selline puhas lihasmees. Selline, kes rinna pealt 195 kilo lükkas ja nagu muuseas teatas, et see ainult selline väike soojendusraskus tal. Päris hirmus. Ma kujutan ette, et ta sööb minusuguseid tüdrukuid hommikusöögiks. Aga ei, väga leebe paistis. Viisakas. Isegi ütleks, et omal moel meeldiv. Nii, et esimese kuu kohta pole üldse paha saavutus.
Või oota, te tahtsite teada, mitu kilo ma jaksan tõsta? Naljatilgad.
Kommentaarid
Postita kommentaar