Kindlasti olete juhtunud lugema "uut avastust", millega teadlased on välja tulnud. Inimeste kohta, kes vannuvad. See on nüüd hea asi. See näitab, et inimene on aus. Tänapäeva moraalitus ja reegliteta maailmas on aina keerulisem vahet teha aususe ja ebaviisakuse vahel. Ma ise eelistan ka alati ausust. Samas ma tunnistan, et olukordi, kus oleks targem oma aus arvamus enda teada jätta, on kohutavalt palju. Asju mis mind ärritavad on metsikult. Enamus asju on vähetähtsad ja isikliku eelistuse küsimus, seega ma ei leia, et mul oleks üldse õigust midagi kobiseda.
Siis on need teised. Ausad inimesed, kes ei suuda suud kinni hoida ja tulevad õpetama. Arvamust avaldama ja hinnanguid jagama (tunnistan, minu blogi koosneb peaasjalikult lugudest, kus ma avaldan arvamust, targutan ja annan hinnanguid. Päriselus ma nii sõnakas pole. Seetõttu ma kirjutangi ja ei piketeeri. Iga lugeja saab oma valitud hetkel minu "hääle" kinni keerata.). Nad ütlevad sulle nii halvasti, et su südame alt käib valus jõnks läbi, põlved ähvardavad keharaskuse all üles öelda ja kurku kerkib kusagilt seest kuumaõhu vaakum. Nähes, et sa pisaratega võitled, vaatavad sulle üllatusest pärani silmadega otsa ja ütlevad, et "aga ma olin ju lihtsalt aus".
Aga kas ta ikka oli? Ma mõtlen, lihtsalt aus. Või peidab ta oma õelust, täielikku empaatia puudumist ja taktitundetust, aususe maski taha? Sest me kõik oleme seda kogenud, et kaks inimest võivad sulle sisuliselt sama asja öelda, aga ühe suust kõlab see nagu kõrvakiil ja teise käest nagu pehme müks, mis on rohkem nagu vihje, kui otsene pöördumine.
Näiteks kui keegi ütleb, et "kuule sa oled ikka väga paks, vastik lausa vaadata". "Su ahter on nii suur, et sellel peaks oma postiindeks olema." "Palju õnne perelisa puhul!" Versus "see lõige teeb sind mitu kilo saledamaks". "Ma lähen õhtul jalutama. Kas sa tahaksid koos minuga tulla?" Jah, mõlema variandi puhul võib solvuda. Aga kumb nendest pehmem on? Kas see variant on sellepärast vähem aus? Ja ausalt, kumb nendest rohkem motiveerib?
 |
| Foto Googlist |
Siis on need teised. Ausad inimesed, kes ei suuda suud kinni hoida ja tulevad õpetama. Arvamust avaldama ja hinnanguid jagama (tunnistan, minu blogi koosneb peaasjalikult lugudest, kus ma avaldan arvamust, targutan ja annan hinnanguid. Päriselus ma nii sõnakas pole. Seetõttu ma kirjutangi ja ei piketeeri. Iga lugeja saab oma valitud hetkel minu "hääle" kinni keerata.). Nad ütlevad sulle nii halvasti, et su südame alt käib valus jõnks läbi, põlved ähvardavad keharaskuse all üles öelda ja kurku kerkib kusagilt seest kuumaõhu vaakum. Nähes, et sa pisaratega võitled, vaatavad sulle üllatusest pärani silmadega otsa ja ütlevad, et "aga ma olin ju lihtsalt aus".
Aga kas ta ikka oli? Ma mõtlen, lihtsalt aus. Või peidab ta oma õelust, täielikku empaatia puudumist ja taktitundetust, aususe maski taha? Sest me kõik oleme seda kogenud, et kaks inimest võivad sulle sisuliselt sama asja öelda, aga ühe suust kõlab see nagu kõrvakiil ja teise käest nagu pehme müks, mis on rohkem nagu vihje, kui otsene pöördumine.
Näiteks kui keegi ütleb, et "kuule sa oled ikka väga paks, vastik lausa vaadata". "Su ahter on nii suur, et sellel peaks oma postiindeks olema." "Palju õnne perelisa puhul!" Versus "see lõige teeb sind mitu kilo saledamaks". "Ma lähen õhtul jalutama. Kas sa tahaksid koos minuga tulla?" Jah, mõlema variandi puhul võib solvuda. Aga kumb nendest pehmem on? Kas see variant on sellepärast vähem aus? Ja ausalt, kumb nendest rohkem motiveerib?
Kommentaarid
Postita kommentaar