Mis ripakil, see ära

Vahel arutame õega keerulistel teemadel ka. Näiteks, kas lõigata tukk või kasvatada välja? Kas 20 dennised või 40nesed sukkpüksid? Kas teha tätoveering või piercing? Või, et kas see on väga halb karma, kui teiselt naiselt mees üle lüüa? Seda viimast teemat arutasimegi hiljuti.



Väike laupäevane eine Ruccolas ja naiste jutud


Esimene reaktsioon on meil mõlemal, et loomulikult ja iiuu, suhtes mees on ju täielik turn off. Olles ise olnud olukorras, kus mul on "mees üle löödud", mõtlen ma, et never ever ei taha sellist hingevalu teisele naisele.

See neiu, kes minult "mehe üle lõi", teatas mulle tookord, et seal kus kõik korras, ei saa teised vahele tulla. Ilmselt aitas see mõte tal öösel teise naise mehe kaisus õndsalt magada. Veider, et ta oli ise kord üle elanud samalaadse kaotuse. Või äkki muutiski see tema suhtumist? Mulle tehti, järelikult võin mina ka teistele teha?

Või kuidas suhtuda ütlusesse "truudus on juhuse puudus"? Kas tõesti käivadki kõik suhtes olevad inimesed nukralt mööda tänavaid ringi, lootes mõne juhuse otsa koperdada?

Ma arvan, et see kui keegi on truu, ei sõltu sellest milline on tema suhteseis. Isegi halvas suhtes olevad inimesed on võimelised juhuse tekkides lojaalsuse säilitama. Ja ka ideaalse suhte puhul leiab võimaluse kõrvale panna, kui selleks soov.


La dolce vita

Ilmselt sealt hakkabki kõik pihta. Soovist. Otsusest, mis on langetatud kusagil alateadlikult. Otsusest olla truudusetu. Ja kui otsus on langetatud, siis edasi oodataksegi võimalust. Siis ongi võimalik keegi "üle lüüa". Mitte sellepärast, et ülelöödav on naiivne ullike, kes ei taipa, mis mänge temaga mängitakse ja on lihtsalt olukorra süütu ohver, vaid kuna ta on millalgi teinud otsuse, et see on okei. Enda õigustuseks on siis ju nii hea öelda, et "oh, oma naine ei pööranud mulle piisavalt tähelepanu ja näägutas hommikust ööni" ja "see naine pani mulle juba ammu silma peale ja siis kui ma firmapeol napsiga veidi liialdasin, siis kasutaski olukorda ära".

Et, kuidas siis ikkagi on sellega? Kas peaks proovima? Äkki on soov seda teha juba olemas ja miks mitte juhust kasutada?

No jah, ise arvan ma seda, et teise inimese õnnetuse arvelt pole võimalik õnne luua. Ja lisaks, pole ma ka mingi femme fatale, kelle pärast mehed päid kaotavad. Ei ole minus seda soont, et kellegi pärast võitlusi pidada. Ma tahan, et mees tahaks mind. Kõhklemata, kahtlusteta. Mitte et ta peab valima. Kui ta peab valima, valigu juba see teine. Nii palju eneseaustust mul on, et ma parem olen uhkes üksinduses, kui kellegi teine valik.

Aa, ja muide, vaba ja vallalisena märkan ma kilomeetri kauguselt mehi, kes on enda südames otsustanud, et truudus on vaid juhuse puudus. Neil on hoopis teistsugune kehahoiak ja silmavaade. Nö noppimisvalmis.

Kommentaarid