Kaarikulood

Kas viieliikmeline pere saab hakkama ilma autota? Saab. Aga kas tahab?

Üks võimalus saada punktist A punkti B. Aga see on siiski plaan B, mitte A.

Esimene auto ilmus meie perre koos kolmanda lapsega. Pereliikmete arv: 5. Elukoht: Pärnu linn. Absoluutselt vajalik transpordivahend. Selles linnas käivad bussid 1 kord tunnis. Mõni üksik liin käib 2 korda. Jah, vahemaad ei ole nii suured, et üldse peab tingimata bussiga sõitma. Võib ka jala, või rattaga. Aga 3 väikelapse olemasolul on auto selles linnas suhteliselt must have. Minu kogemuse põhjal.

Tallinnas viimase 7 aasta jooksul oleme 95% ajast saanud hakkama ühistranspordiga. Ja saab hakkama küll. Ka nelja lapsega. Kui on pikemad sõidud, siis läheb keeruliseks. Bussi ja rongiga ei kipu rändama. Pole enam sellist seiklushimu põues põksumas. Õnneks on rendiauto võimalus. Ja käimata ei jää kusagil.

Nüüd küsimus on selles, et kas sellisel keskmise suurusega perel peaks olema oma sõiduriist? Ilmselt see sõltub vajadusest ja võimalusest. Vajadus ennekõike. Sest kui on vajadus, küll siis ka võimalus avaneb. Või tekitatakse.

Aga kas on moraalselt vale soetada sõiduk, juhul kui võimalus peaks avanema enne vajadust?

Meeleldi sõidaks ainult taksoga, aga need ei mahuta meid kõiki.

Sest kui küsida teistelt, peamiselt autoomanikelt, siis vastus on ei. Mitte mingil juhul ära osta autot. See on tarbetu väljaminek ja laguneb pidevalt, ning parkimise eest peab maksma ja hoolduses käima. Ja siis ei saa magada, sest muretsed, et keegi murrab sisse. Ja rehve peab vahetama vähemalt kaks korda aastas. Ja kütus on nii kallis. Ja pärast ei saa temast lahti. Ja keegi raudselt sõidab tagant sisse. Või tagurdab parklas otsa ning lahkub ilma kirjata. Nii, et mitte mingil juhul ära osta autot. Kõige mõttetum väljaminek üldse. Jah, paneb mõtlema. Eriti, kuna autoomanik nii ütleb, eks ole. Samas nagu, the hell sa seda autot omad siis? Müü maha või anna heategevuseks. Aga ei. Nii mõttetu vist ikkagi pole. Aga sina, sul pole vaja. Sest, noh, mõttetu.

Öeldi, et täiesti mõttetu.

Sama juttu kuulsin ma siis kui kolima hakkasin. Nõme korter ja suured kulud. Loll oled, et kolid. Tagantjärele - parim otsus ever. Või kui hakkasin USAsse minema. Mida sa sinna ronid? New York üldse kõige mõttetum ja kallim linn. Hirmus ja kohutav. Tulemust te teate. Parim otsus ever. Nii, et ma ei tea, äkki see on enne? Mida rohkem keelamist ja negatiivset kriitikat, seda parem otsus?


Kommentaarid