On üsna tavaline, et kodust eemal olles hakatakse hindama asju, mis kodumaal harjumuslikud ning südamelähedased. Näiliselt pisiasjadest, aga eks nendest ju elu koosnebki. Musta leiva ja soolaheeringa järele ei jõudnud mul isu tekkida, küll tundsin aga puudust meie esmaklassilisest teenindusest.
Ma tean, kõlab veidralt. Kui avada mistahes uudiste portaal või arvamusblogi, jääb mulje, et meie teenindajad on ühed põhjakihi jäänused. Küll on umbkeelsed, ei naeratanud piisavalt, ütles halvasti ja unustas tšeki kotti panna. Mida iganes. Kes otsib, see leiab. Ilmselt ei eksi ma väga, kui ütlen, et olen ka ise paar korda sellele teele läinud ja kirunud teenindajaid. Vahel sõbrannaga omavahel, aga kindlasti ka kirjasõnas. Ja nüüd tuleb see koht, kus ma pean kõik oma negatiivse kriitika tagasi võtma ja põrmus kahetsema. Sest Eestis kõige halvemat teenindust saades, olen ma ikkagi saanud lõppkokkuvõttes paremat teenindust, kui USAs parima teeninduskohaga asutuses.
Okei, otseselt keegi ei mölisenud ja midagi halba ka ei juhtunud. Aga kliendina ei tundnud ma end kordagi kuningannana. Erilisena. Oodatuna. Kodumaal tunnen seda isegi iseteeninduskassas oma banaane piiksutades. Üldiselt jäigi mulle mulje, et ettevõtetes on teenindaja kõige väärikama positsiooniga isik - VPI.
Näiteks oli täiesti tavaline, et kui ma olin kassas, siis kassapidaja ei ajanud minuga small talki, vaid rääkis kolleegiga nädalavahetuse plaanidest, probleemidest poiss-sõbraga või eelmisest paksust ja lollist kliendist. Või siis toidupoes jättis teenindaja hetkeks toitude skaneerimise vahele, selleks et vastata Messengeri sõnumile. Taksojuht rääkis sõidukit juhtides telefoniga (kasutades vähemalt hands freed) ja siis veel vabandas vestluskaaslase ees, kui oli sunnitud vahepeal meie käest näiteks raha vastu võtma. Peenes restoranis juhatas teenindaja meid lauda, võttis tellimuse ja tuli köögist tagasi spagetitaldrikuga, istus kõrvallauda ja hakkas oma lõunat sööma (meid teenindas edasi tema kolleeg). Jah, mulle tundus, et ma olen läbi jäneseuru sattunud mingisugusesse paralleelsesse universumisse. Ja siis kõige selle juures ootavad nad veel jootraha? Teete nalja või?
Igatahes tunnen nüüd, et hindan meie teenindajaid palju rohkem. Pidades kõige selle juures silmas, et ilmselt saavad meie teenindajad väiksemat palka, kui nende kolleegid teisel pool maakera. Minu poolt sügav kummardus kõigile teile vapratele seal teiselpool kassalinti.
Ma tean, kõlab veidralt. Kui avada mistahes uudiste portaal või arvamusblogi, jääb mulje, et meie teenindajad on ühed põhjakihi jäänused. Küll on umbkeelsed, ei naeratanud piisavalt, ütles halvasti ja unustas tšeki kotti panna. Mida iganes. Kes otsib, see leiab. Ilmselt ei eksi ma väga, kui ütlen, et olen ka ise paar korda sellele teele läinud ja kirunud teenindajaid. Vahel sõbrannaga omavahel, aga kindlasti ka kirjasõnas. Ja nüüd tuleb see koht, kus ma pean kõik oma negatiivse kriitika tagasi võtma ja põrmus kahetsema. Sest Eestis kõige halvemat teenindust saades, olen ma ikkagi saanud lõppkokkuvõttes paremat teenindust, kui USAs parima teeninduskohaga asutuses.
Okei, otseselt keegi ei mölisenud ja midagi halba ka ei juhtunud. Aga kliendina ei tundnud ma end kordagi kuningannana. Erilisena. Oodatuna. Kodumaal tunnen seda isegi iseteeninduskassas oma banaane piiksutades. Üldiselt jäigi mulle mulje, et ettevõtetes on teenindaja kõige väärikama positsiooniga isik - VPI.
Näiteks oli täiesti tavaline, et kui ma olin kassas, siis kassapidaja ei ajanud minuga small talki, vaid rääkis kolleegiga nädalavahetuse plaanidest, probleemidest poiss-sõbraga või eelmisest paksust ja lollist kliendist. Või siis toidupoes jättis teenindaja hetkeks toitude skaneerimise vahele, selleks et vastata Messengeri sõnumile. Taksojuht rääkis sõidukit juhtides telefoniga (kasutades vähemalt hands freed) ja siis veel vabandas vestluskaaslase ees, kui oli sunnitud vahepeal meie käest näiteks raha vastu võtma. Peenes restoranis juhatas teenindaja meid lauda, võttis tellimuse ja tuli köögist tagasi spagetitaldrikuga, istus kõrvallauda ja hakkas oma lõunat sööma (meid teenindas edasi tema kolleeg). Jah, mulle tundus, et ma olen läbi jäneseuru sattunud mingisugusesse paralleelsesse universumisse. Ja siis kõige selle juures ootavad nad veel jootraha? Teete nalja või?
Igatahes tunnen nüüd, et hindan meie teenindajaid palju rohkem. Pidades kõige selle juures silmas, et ilmselt saavad meie teenindajad väiksemat palka, kui nende kolleegid teisel pool maakera. Minu poolt sügav kummardus kõigile teile vapratele seal teiselpool kassalinti.
Kommentaarid
Postita kommentaar