Emme, ma armastan sind!

Kunagi mingisugusest psühholoogia ajakirjast lugesin, et armastust väljendatakse viiel moel. Sõnadega, kingitusi tehes, füüsiliselt (kallistused, puudutused, mitte see, et peksab järelikult armastab), teeneid osutades ja koos aega veetes. Pikaajalises suhtes peaksid kõik need vormid esindatud olema. Tõsiasi on ka see, et sõltuvalt haritusest, majanduslikust seisust ning isegi soost, on mõnda armastuse väljendusviisi loomulikum ilmutada, kui teist.

Noh, näiteks mina näitan peamiselt oma kiindumust just väikeste teenete osutamise kaudu. Samas ma väga ei käi ja ei kuuluta seda oma tunnet. Nii ongi juhtunud, et minu partner ei saa üldse aru, kui väga ma teda hindan, ometi enda standardite järgi olen ma igati seda tõestanud. Teisest küljest ei tunne ma ennast armastatuna, kui partner ei suuda kolm nädalat ühte õnnetut naela seina lüüa, mis siis, et ta mind hommikust õhtuni kaisutab ja lembesõnu kõrva sosistab. Selles osas olen ma tüüpiline Eesti mees.

Sõbrannad ikka vahel kurdavad, et oh milline mats, lilli ei too ja serenaadi ei laula, ei tea, kas ta üldse armastab enam? Samas jääb neile märkamata, et auto on alati tangitud, magamistoa temperatuur on reguleeritud vastavalt naispoole eelistustele ja paar korda aastas käib mees koos naisega teatris ja salongiõhtutel. Need on väiksed teened, millega mees oma siirast armastust naise vastu väljendab. Ja kui naine teeb talle mõnusa maasuitsupeki-rukkileiva, peseb sokid ja vaatab temaga iga aastavahetus Die Hardi, teab mees, et naise tunded tema vastu on endiselt soojad.

Koos aja veetmine on ka oluline. Eriti tundub mulle, et see on oluline lastele. Neil pole vahet mida ma teen, peaasi, et ma kodus olen. Nad lubavad mul alati telekast saateid valida, kurdavad küll, et miks ma sellist saasta vaatan, aga vaatavad koos minuga. Nad lasevad mul segamatult blogi kirjutada, lihtsalt, et ma oleks haardeulatuses. Ma võin isegi teises toas olla, uks vahelt kinni, aga ma olen olemas. Mulle tundub, et nad naudivad täiesti suvalisi koosveedetud hetki. Koos autos/bussis sõitmist (sihtkoht pole oluline), poes käimist (isegi siis kui ma neile midagi ei osta), koduste toimetuste tegemist. Mina ise olen vahel sellisest tähelepanust tüdinenud, sest ega nad ju nunnud kiisukesed pole, ikka sellised hormonaalsed sügelevad ja iroonitsevad hüäänid, aga nende mälestustest ning eelistustest võin järeldada, et nad hindavad selliseid hetki väga kõrgelt.




Kui nad nooremad olid, siis oli ka seda kallistamist ning musitamist rohkem. Nüüd jääb seda aina vähemaks. Aga ma saan aru, et praegu neil ongi raske - ikkagi teismelised ja puudutuste suhtes tundlikud. Usutavasti nii 27 aastaselt on nad suured kaisutajad. Ja ega ma ei pretendeeri ka, las hoiavad sedasorti kiindumusväljendused miniate tarbeks.

Teoorias on ka kingituste tegemine armastuse väljendus, aga mulle tundub, et praeguses tarbimisühiskonnas ei suhtuta sellesse enam nii. Kui mees teeb naisele kingituse, siis arvab viimane, et mees üritab oma musta südametunnistust kinni maksta. Naised ei tee meestele üldse kingitusi, sest see on võimatu missioon. Mehed väärtustavad praktilisi asju - sokid, lipsud, kruvikeeraja. No ja mis kingitused need on? Kui veab, siis saab elamust kinkida - purjekasõit, langevarjuhüpe või mõni kontsertelamus. Lastega on ka raske. Tähtpäevadel tehtud kingid pole nagu kingid, vaid kohustus ja eks neisse suhtutakse ka vastavalt.

Hiljuti oli mul ometi õnn kuulda oma lapse suust neid kõige armsamaid sõnu. Poiss hakkas mulle uue telefoni juttu rääkima juba aasta alguses. Eelmine oli juba vilets ja väeti, aga kuna mitte väga vana, siis ei näinud mina põhjust uut veel osta. Lubasin, et koolivaheajal, suvel, suve lõpus. Ja siis oli koolivaheaeg veebruaris.
"Kas me nüüd ostame mulle uue telefoni?"
Ei, lapsuke, suvel koolivaheajal.
Ja siis oli meil aprillis veel üks koolivaheaeg, soojemal ajal. "Kas me nüüd ostame mulle uue telefoni?"
Ei, kullake, suvel koolivaheajal.
No ja siis tuli suvi. "Aga kas me nüüd saaksime mulle uue telefoni osta?"
Ei, tibuke, koolivaheajal, augustis.
"Aga mis päeval augustis?" No teeme esimesel augustil.
"Olgu, siis on ainult 104 päeva veel oodata!"
Ja nii iga päev.
Ainult 103 päeva veel, ainult 74 päeva veel, ainult 36 päeva veel... Aga see polnud selline pealetükkiv või vinguv, vaid neutraalne fakti tõdemine. Kuna kutt nii kannatlikult ootas, siis otsustasin talle üllatuse teha ja eelmisel nädalal tellisin telefoni ära. Poiss oli nii õnnelik ja rahul. Ja siis see tuligi, ootamatult ning siiralt: "Emme ma armastan sind, sest sa mulle nii ilusa uue telefoni ostsid!" Kallistas ka veel pealekauba. Ei noh, ma ei kurda, päris hea tunne oli. Kes see oli, kes ütles, et raha eest ei saa armastust osta?

*Pildistas Tatjana Siipan

Kommentaarid