Karvane (õudus)unenägu

Silkasin eile Kristiinesse ja sissekäigu kõrval seisid kaks neiut, kes jõudsid küsida, et kas mul kassi on. Kohkusin küsimusest täiesti ära ja vastasin suhteliselt järsult, et ei, KASSI mul küll ei ole. Mulle tundus, et tüdrukud vist natuke omavahel itsitasid selle peale.



Kui ma hoogsalt oma asjaajamise poole edasi marssisin, jõudsin veel sada asja mõelda. Noh, näiteks, et kas mulle on otsaette kirjutatud, et mul kodus meest pole ja seetõttu peaks mul seal vähemalt kuraditosin karvakera olema? Või kas ma tundun üldse selline inimene, kellel võiksid kodus mingid lojused olla? Või kas mul on äkki tumesiniste viigipükste peal mingid karvad, et ma paistan loomaomanikuna?

Aga see kõik tulenes sellest, et mul oli tegelikult kõht jube tühi ja ma kujutasin ette, et mul läheb poes hirmus kaua aega enne kui ma üldse koju sööma saan? Ja kas seal üldse on midagi hamba alla panna või on keegi minu seitsmesajast lapsest ka minu jao alla kugistanud? Ja et ma tegelikult tahaks kohutavalt trenni minna, aga kui kodus pole süüa, siis ma tühja kõhuga ei jaksa trenni teha. Ja kui ma pean alles süüa valmistama hakkama, siis liiga täis kõhuga on ka jama. Ühesõnaga sellised normaalsed mõtted. Sest ma saan ju aru, et nad suhteliselt kõigilt seda kassiasja küsisid seal.

Igatahes, oma asjad sain üllatavalt kiiresti aetud ja umbes-täpselt seitse minutit hiljem kõndisin tüdrukutest uuesti teistpidi mööda ja need jälle, et kas mul kassi on. Nagu ma oleksin just selleks Kristiinesse tulnud, et kassi osta. Vastasin, et ei, mul IKKA VEEL kassi pole. Siis ma juba kuulsin päriselt, et nad naersid. Ei tea, kas minuga koos või minu üle? Noh, et selline hale üksik naisterahvas käib keskuses ja ei julge tunnistada, et tal kodus tegelikult 13 miisut on (mul on praegu ka kõht natuke tühi).

Ei, mul pole tegelikult kasside vastu midagi. Mul on isegi mõned isendid kodus olnud kunagi. Ma olen ise ka pooleldi kassnaine. Olen paindlik ja pehme ning mul on vurrud (mida ma siis korrapäraselt eemaldan). Pimeda saabumisel naudin hiirega mängimist. Mulle meeldib magada ja vedeleda ning krõbinaid krõbistada. Kala maitseb ja piima joon. Nurrun, kui keegi kõrva tagant sügab.



Aga ei, antud eluhetkel ei tule kiisu soetamine kõne allagi (pange tähele, hiljemalt septembris on mul 2 kassipoega). Ma nimelt mäletan veel liigagi eredalt, mida kasslase omamine endast reaalsuses kujutab. See tähendab karvu. Ja karvakesi. Ja ebemeid. Ja kassiliiva, kohtades, kus kassiliiv olema ei peaks. Ja siis on sul kodus pissihais ja mõnikord, kui sa linna peal ringi liigud, siis sul on tunne, et pissihais ei ole mitte ainult sinu kodus, vaid ka sinu enda küljes. Ja siis tulevad sulle sugulased/sõbrad külla ning viis sekundit hiljem hakkavad üles paistetama, sest neil on allergia kassikõõma vastu. Ja siis nad kratsivad (kassid, mitte sõbrad/sugulased). Mööblit, vaipu, kardinaid. Närivad lilli ja juhtmeid. Pissivad (kui sul veab, siis ainult pissivad) lillepotti. Ja laiutavad sinu peal, kui sa tahad magada või telekat vaadata või blogi kirjutada. Ja oksendavad karvapalle. Igale. Poole. Ja see on siis, kui neil on kõik korras. Põnevaks läheb siis, kui nad endale mingi haiguse külge hangeldavad.

Seetõttu, tänan, aga tänan ei. Kassi ei ole ega tule.

*Pildid pärinevad Rahvuslikust Ajaloo Muuseumist New Yorgis.

Kommentaarid