"Minu Hiiumaa"

"Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis."
Mae Lender
Kirjastus Petrone Print
240 lk

Ärge lootkegi, et ma olen seda teost arvustades objektiivne. Mul on side kirjeldatud paiga ja inimestega. Kui nüüd eriti bravuurikaks minna, siis on mul väike kontakt ka autoriga, tal on üks toredamaid, siiramaid ja stiilipuhtamaid blogisid, mida mul on olnud au lugeda. Ja nagu hiidlastega ikka juhtub, need leiavad isegi interneti avarusest üksteist üles.




Aga kui ma nüüd korraks astuksin sammu tagasi ja püüaksin anda tagasisidet loetud tükile, siis üldmulje raamatust on väga hea. Raamat kulgeb loogiliselt (kuigi mitte tingimata kronoloogiliselt) ja üks lugu viib teiseni. Pole järske kurve või pöördeid. Selline hea rahulik Lääne-Eesti külavahetee. Lehekülgedelt koorub autori hindav suhtumine loodusesse ja kohalikkesse. Kui ta ka kirjeldab veidraid vahejuhtumeid või arusaamatuid käitumismustreid, siis teeb ta seda ilma hinnanguid andmata ja hukka mõistmata. Ta kehitab õlgu ja tõdeb, et ju nii siis peabki olema.

Olles inimeste inimene, lugesin naudinguga kirjeldatud tegelasi ja nendega läbi viidud vestlusi. Südame tegi soojaks, et autor oli näinud vaeva ajaloo uurimisega, mis muutis minu jaoks paljud asjad saarerahva juures arusaadavamaks. Varem ma lihtsalt võtsin seda kui veidrust, aga nüüd on sellel minu jaoks väike juureke tekkinud. Lisaväärtuse annavad raamatule väiksed hiiunaljad. Mitte alati hiidlaste kasuks, aga vähemasti hiidlaste kohta. Sest üks asi on raamatus kuivalt kirjutada, et hiidlane on naljarahvas, hoopis teine on seda igas peatükis korraks ka tõestada. On näha, et autor on teinud eelnevalt põhjalikku taustauuringut. Ja loomulikult ei saa mainimata jätta hiiumurrakut. Väga äge, et raamatusse on peidetud väiksed vimkad ja mõistatused, ultra vinge! Mul on raske midagi sellele raamatule ette heita. Aga nagu ma ütlesin, ma pole objektiivne.

Kui nüüd minna pisut kaugemale ja isiklikumaks, siis Mae oli väga kenasti mu vanaema kirjeldanud. Ei mingit lääget lipitsemist vaid just selline eit mu memm oligi (nirginäoga ja kiitsakas). Ja selle üle on mul loomulikult iseäranis hea meel, et vanaema on nüüd raamatusse kirjutatud.

Eks ma muidugi natuke pettunud olen, et Mae hoiab rohkem Aino poole, aga ei saa seda talle süüks panna. Lapsena ei saanud ma üldse aru sellest vastikust vägikaika vedamise kombest. Jah, loomulikult olen ma iivelduseini kuulnud kollase koera lugu (kuigi minu info järgi polnud mitte mehe pärast tüli, vaid kuna koer oli üht naabrinaist kintsust hammustanud ja too vihkas kollast koera, siis Aino oli pakkund, et pudeli veini eest on tema valmis küll selle koera teise ilma saatma (seda kusjuures kinnitas mulle mu oma tädi, et tema oli veel lavka peal ise kuulnud, kui Aino seda ütles). Aga miks oli vaja see koer sinna kaevu visata? Ju siin siis ikka midagi enamat veel oli, kui janu.). Sellest oli juba aastakümneid möödas ja väikses külas võiks ju ikka ükskord juba oma vimmast üle saada ja kokku hoida. Lapsele oli see eriti kurb, kuna Ainol olid ka minuvanused lapselapsed, kellega ma hea meelega oleksin koos mänginud, aga see oli, teadagi, rangelt keelatud. Vanaemal oli üldse selles suhtes väga range reegel, et kellega naabritest tema parasjagu vaenujalal oli, sellega ei tohtinud pereliikmed ka suhelda. Nii pidi iga nädal välja uurima, et ega juhuslikult vahepeal pole selle või tollega jõutud tülli pöörata. Ja nad ütlevad, et minu lühike süütenöör on slaavipärand? Vanaema oli selline tulehark, et anna olla.

Noh, kui Toomasest rääkida, siis sellega olid suhted ka keerulised. Kui ma ütleks "nagu kass ja koer" siis oleks see understatement of the century. Ja muide leivad olidki neil erinevates kappides. Isegi külmkapp oli eraldi. Seda mismoodi see nende kokku elamine teiste silme eest varjatult välja nägi, seda ei oska kommenteerida. Koos ühes sängis pole mina neid leidnud (küll aga teisi sugulasi ja üleaedseid. Ma olin lapsena väga uudishimulik.), kallistustest ja musidest rääkimata. Võibolla neil käiski see armastusavaldus pisut teisiti, kui muidu inimestel? Peksa said ja andsid nad üksteisele mõlemad, selles suhtes väga võrdväärne suhe, võiks isegi öelda, et moodne.

Igal juhul väga palju häid ja sooje emotsioone tekitas loetu. Kindlasti tahaks seda korduvalt lugeda. Esimesel korral kiirustasin, sest teised pereliikmed juba kraabivad mu koduse raamatukoguukse taga. Julgen soovitada kõigile. Hea ümmargune, terviklik raamat. Suviselt kerge ja põhjamaiselt karge. Ei anna võrreldagi teise "Minu sarja" saarelooga. Ei ole sappi, ega naiivset sinisilmsust. Ongi Eesti elu selle kõige ehedamas kastmes.

Kommentaarid

Postita kommentaar