Nädalavahetustel käisime veits Tallinnast väljas vabaõhu üritusel. Selline mõnus, vaba, suvine festival. Kolga - Aabla külaväljakul. Inimesi oli nii 400 ringis. Enamik tuttavad või vähemalt tuttavate tuttavad. Võrdlemisi väike privaatne üritus.
Noh ja seal oli lisaks mulle ka teisi lastega peresid. Mõnega saime ka paar sõna vahetatud. Sõnad teemal "Kelle laps on kõige halvem". See on selline kahe otsaga asi. Ühest küljest tundub, et kõigi teiste lapsed on need kõige paremini kasvatatud ja tublimad ja minu omad kõige hullemad põrgupõhja vanapaganad. Teisest küljest mõni "hull temp" ei pruugi teisele lapsevanemale nii kohtav tragöödia ollagi. Loomulikult on see subjektiivne hinnang. Ükski laps ei ole üdini halb ega hea. Pealegi on kõigil raskemaid päevi, nii lastel endil, kui ka lastevanematel.
Ma ei tea, kas see on lapsevanamatel kuidagi veres, et esimestest vaevu aimatavatest helesinistest triipudest rasedustestil hakkab mingi hull võrdlemine kõigi teiste vanemate, raseduste, sünnituste, roomamiste, istumiste, astumiste, magamiste, toitumiste, sõimede, koolide ja nii aina edasi vahel. Kui enamasti rõhutakse sellele, et kui suur ja tubli juba minu lapsuke on ja sinu oma on alles nii väike ja saamatu, siis ühel hetkel hakatakse hoopis pättusi üles loetlema. Üldse see võrdlemine on pehmelt öeldes nõme. Kõik peaksid ju teadma seda, et isegi samas peres kasvavad lapsed võivad areneda ja käituda nii nagu öö ja päev. Ja vanematest ei pruugi siin eriti midagi sõltuda. Mõelge või Jumala poegadele. Ühest sai Messias Jeesus ja teisest Kurat Saatan. Mõelge korraks sellele, kui teile tundub, et te olete lapsevanemana ebaõnnestunud. Äärmiselt kainestav.
Muidugi selline "minu laps on kõige hullem - ei hoopis minu oma on - ei ikkagi minu" võrdlemine mõjub aegajalt lohutavalt. Eriti meile, üksikemadele. Olles liighõivatud kõiksuguste kohustuste tasakaalus hoidmise ja mõistuse mitte kaotamisega, võib mõnikord suur pilt kaduda ja tundudagi, et minu probleemid ja minu lapsed on kõige kohutavamad. Kui siis keegi meiega sarnases olukorras inimene räägib oma mitte nii täiuslikest lastest, siis mõtled, et kas sa näe, ma polegi universumi kõige suurem luuser. Eriliselt väärtuslikud on nende vanemate lood, kelle lapsed on juba suured ning asjalikud. Ja kui siis selgub, et see pole teps mitte alati nii olnud ja mõni oli omal ajal paras väänik, noh, siis võiks ju peaaegu, et õnnest tagurpidi saltosid visata.
Siiski üldiselt ei kipu ma oma lastest halba rääkima. Ei näita see kedagi meist heas valguses. Ning mis veel olulisem, positiivne tagasiside on minu meelest võimsam edasiviiv jõud, kui halvustav kriitika. Nii, et kui mu blogist jääb mulje, et mu lapsed on igati viisakad ja tublid, siis teadke, et see pole alati nii. Ja mõnel sumedal suveõhtul veiniklaasi taga võin ma neid kiruda küll, aga praegu on mul veel lootust, et neist kunagi ikkagi inimesed kasvavad.
Noh ja seal oli lisaks mulle ka teisi lastega peresid. Mõnega saime ka paar sõna vahetatud. Sõnad teemal "Kelle laps on kõige halvem". See on selline kahe otsaga asi. Ühest küljest tundub, et kõigi teiste lapsed on need kõige paremini kasvatatud ja tublimad ja minu omad kõige hullemad põrgupõhja vanapaganad. Teisest küljest mõni "hull temp" ei pruugi teisele lapsevanemale nii kohtav tragöödia ollagi. Loomulikult on see subjektiivne hinnang. Ükski laps ei ole üdini halb ega hea. Pealegi on kõigil raskemaid päevi, nii lastel endil, kui ka lastevanematel.
Ma ei tea, kas see on lapsevanamatel kuidagi veres, et esimestest vaevu aimatavatest helesinistest triipudest rasedustestil hakkab mingi hull võrdlemine kõigi teiste vanemate, raseduste, sünnituste, roomamiste, istumiste, astumiste, magamiste, toitumiste, sõimede, koolide ja nii aina edasi vahel. Kui enamasti rõhutakse sellele, et kui suur ja tubli juba minu lapsuke on ja sinu oma on alles nii väike ja saamatu, siis ühel hetkel hakatakse hoopis pättusi üles loetlema. Üldse see võrdlemine on pehmelt öeldes nõme. Kõik peaksid ju teadma seda, et isegi samas peres kasvavad lapsed võivad areneda ja käituda nii nagu öö ja päev. Ja vanematest ei pruugi siin eriti midagi sõltuda. Mõelge või Jumala poegadele. Ühest sai Messias Jeesus ja teisest Kurat Saatan. Mõelge korraks sellele, kui teile tundub, et te olete lapsevanemana ebaõnnestunud. Äärmiselt kainestav.
Muidugi selline "minu laps on kõige hullem - ei hoopis minu oma on - ei ikkagi minu" võrdlemine mõjub aegajalt lohutavalt. Eriti meile, üksikemadele. Olles liighõivatud kõiksuguste kohustuste tasakaalus hoidmise ja mõistuse mitte kaotamisega, võib mõnikord suur pilt kaduda ja tundudagi, et minu probleemid ja minu lapsed on kõige kohutavamad. Kui siis keegi meiega sarnases olukorras inimene räägib oma mitte nii täiuslikest lastest, siis mõtled, et kas sa näe, ma polegi universumi kõige suurem luuser. Eriliselt väärtuslikud on nende vanemate lood, kelle lapsed on juba suured ning asjalikud. Ja kui siis selgub, et see pole teps mitte alati nii olnud ja mõni oli omal ajal paras väänik, noh, siis võiks ju peaaegu, et õnnest tagurpidi saltosid visata.
Siiski üldiselt ei kipu ma oma lastest halba rääkima. Ei näita see kedagi meist heas valguses. Ning mis veel olulisem, positiivne tagasiside on minu meelest võimsam edasiviiv jõud, kui halvustav kriitika. Nii, et kui mu blogist jääb mulje, et mu lapsed on igati viisakad ja tublid, siis teadke, et see pole alati nii. Ja mõnel sumedal suveõhtul veiniklaasi taga võin ma neid kiruda küll, aga praegu on mul veel lootust, et neist kunagi ikkagi inimesed kasvavad.
Kommentaarid
Postita kommentaar