Meie peres on kõige populaarsemaks maitseaineks ketšup. Teistes peredes on sool, suhkur, majonees, aga meil see punane tomatine püree. Seda lisatakse igale poole. Võileibadele, suppidele, kastmetele, pastale, kartulile, riisile. Ausalt, vahel mulle tundub, et nad panevad seda isegi koogi peale. Igatahes meil kulub seda metsikult.
Ja kuidas omandada ketšupit? On kaks levinud meetodit. Allpool kirjeldatud mõlemad.
Variant 1
Osta kastiga küpseid tomateid, paprikat, sibulat, küüslauku. Sisistada vihaselt naabrile, kes kasti nähes küsib, et kas ma valmistun maailmalõpuks. Osta klaasist pudelid ketšupi hoidistamiseks. Kulutada 27 minutit sibulate koorimisele, paprika puhastamisele ja köögiviljade hakkimisele. Asetada köögiviljad kümneliitrilisse kastrulisse.
Keeta keskmisel kuumusel kakskümmend minutit, kuni köögiviljad on pehmed. Lisada maitseained: sool, pipar, suhkur, nelk, loorberileht. Avastada, et sul polegi kodus kaneelikoort ja leida saja aasta vanune hõõgveini maitseainesegu ja leida sealt üks. Uurida, mida see segu veel sisaldab ja korraks mõelda, et kas rosinad ja apelsinikoored sobiksid ketšupi maitsestamiseks. Lõpuks siiski loobuda hullust ideest. Keeta massi veel umbes 15 minutit. Võtta teine kastrul ja ajada saadud mass läbi sõela. Minna paanikasse ja hüsteeriasse, kui püreed jääb nii palju üle, et seda ära visata oleks patt. Rahuneda ja pakendada see tühjadesse plastikkarpidesse ning palvetada, et sellest saab mõnusa Gazpacho või mõne muu tomatise supi.
Keeta veel saadud vedelikku. Lugeda retsepti ja avastada, et sa oled ikkagi unustanud osad maitseained lisada. Maitsed toodet ja otsustad, et niigi hea ja jätadki maitseained lisamata. Destilleerida pudelid ja valada ketšup nendesse. Teha pilti ja mitte seda instagrammis jagada, sest kes on nii napakas, et kaks tundi kodus ketšupit keedab? Võibolla mingi öko inimene, aga mitte mina.
Variant 2
Minna lähimasse supermarketisse. Valida meelepärane purk ketšupit. Suunduda iseteeninduskassasse ja tasuda ostu eest. Minna koju, panna jalad seinale, haarata lähim raamat ja unustada kogu protsess. Teha raamatust pilt ja jagada seda instagrammis. Lisada hastag #lovemysundaysinbed.
Arvake, kumba varianti eelistab neljalapse ema, kes pidevalt ajahädas ja sellest väsimatult patrab? Jep, minu pühapäev möödus köögis. Kokku 5 tundi. Liialdamata. Okei, ma tegin lisaks ketšupile veel ka tomati-sibula moosi, kanapada, õunakringlit ja kohupiima kooki. Õnneks on see range erand, mitte argipäev. Olen sellist elu ka kunagi elanud ja vahel on päris hea tunne meenutada, et I still got it.
Ja kuidas omandada ketšupit? On kaks levinud meetodit. Allpool kirjeldatud mõlemad.
Variant 1
Osta kastiga küpseid tomateid, paprikat, sibulat, küüslauku. Sisistada vihaselt naabrile, kes kasti nähes küsib, et kas ma valmistun maailmalõpuks. Osta klaasist pudelid ketšupi hoidistamiseks. Kulutada 27 minutit sibulate koorimisele, paprika puhastamisele ja köögiviljade hakkimisele. Asetada köögiviljad kümneliitrilisse kastrulisse.
Keeta keskmisel kuumusel kakskümmend minutit, kuni köögiviljad on pehmed. Lisada maitseained: sool, pipar, suhkur, nelk, loorberileht. Avastada, et sul polegi kodus kaneelikoort ja leida saja aasta vanune hõõgveini maitseainesegu ja leida sealt üks. Uurida, mida see segu veel sisaldab ja korraks mõelda, et kas rosinad ja apelsinikoored sobiksid ketšupi maitsestamiseks. Lõpuks siiski loobuda hullust ideest. Keeta massi veel umbes 15 minutit. Võtta teine kastrul ja ajada saadud mass läbi sõela. Minna paanikasse ja hüsteeriasse, kui püreed jääb nii palju üle, et seda ära visata oleks patt. Rahuneda ja pakendada see tühjadesse plastikkarpidesse ning palvetada, et sellest saab mõnusa Gazpacho või mõne muu tomatise supi.
Keeta veel saadud vedelikku. Lugeda retsepti ja avastada, et sa oled ikkagi unustanud osad maitseained lisada. Maitsed toodet ja otsustad, et niigi hea ja jätadki maitseained lisamata. Destilleerida pudelid ja valada ketšup nendesse. Teha pilti ja mitte seda instagrammis jagada, sest kes on nii napakas, et kaks tundi kodus ketšupit keedab? Võibolla mingi öko inimene, aga mitte mina.
Variant 2
Minna lähimasse supermarketisse. Valida meelepärane purk ketšupit. Suunduda iseteeninduskassasse ja tasuda ostu eest. Minna koju, panna jalad seinale, haarata lähim raamat ja unustada kogu protsess. Teha raamatust pilt ja jagada seda instagrammis. Lisada hastag #lovemysundaysinbed.
Arvake, kumba varianti eelistab neljalapse ema, kes pidevalt ajahädas ja sellest väsimatult patrab? Jep, minu pühapäev möödus köögis. Kokku 5 tundi. Liialdamata. Okei, ma tegin lisaks ketšupile veel ka tomati-sibula moosi, kanapada, õunakringlit ja kohupiima kooki. Õnneks on see range erand, mitte argipäev. Olen sellist elu ka kunagi elanud ja vahel on päris hea tunne meenutada, et I still got it.
Kommentaarid
Postita kommentaar