Elu Volliga

Nii, nüüd ma olen siis kuu aega uhkelt kärutanud ja võin juba mõned tähelepanekud kirja panna.

Esiteks on üle läinud tunne, et ei tea kas mul teda üldse vaja on. Jah, on. Väga tore on olla autoomanik. Vaatan teda heldimusega ja üüratu rõõm täidab südame vatsakesed. Hullult tahaks teda kallistada, aga hoian end tagasi. Mulle tundub, et ta on selline pigem häbelik noormees ja vastu mind ei embaks.

Enesestki mõista kulub aega sõitudele vähem. Mis tähendab, et ma saan oma lemmiktegevusega nüüd rohkem aega veeta. Jah, sõbrad, magan kauem. Ja see on hiiglama mõnus. Ka tundub mulle, et veedan nüüd poegadega rohkem aega. Esiteks, me sõidame punktist A punktini B koos, küllaltki piiratud ruumis. See on hea pinnas suhtluseks. Lisaks ei roni ma nüüd õhtuti nii vara oma tuppa magama ja ka see loob paremad tingimused koos ajaveetmiseks. Nii, et justkui väike asi, aga juba tuntavad plussid sees.

Ärge nüüd arvake, et terve lugu keskendub vaid boonustele, sest nagu iga asjaga elus, nii ka siin on omad miinused. Kõige ilmselgem - raha. Juba vahetasin välja kojamehed. Ise sain hakkama, polnudki meestööjõudu vaja palgata. Ka tankimisega saan ise hakkama. Korra käis südame alt jõnks läbi, et ega ma juhuslikult bensiini sisse ei valanud, aga ei, õnneks kõik korras. Unise peaga ei tasu igaks juhuks paaki täitma minna, teate, just in case.

Volli oli mind napilt nädal sõidutanud, kui armatuurlaual mootorituli põlema läks. Teate see oranž tuluke, mida filmides tütarlapsed armastavad ignoreerida? Noh, mina pole üks nendest tütarlastest. Loogiliselt oli mul paanikaosakond. Eks ma teadsin, et ma ostsin kasutatud sõiduki ja omad kiiksud on sel kindlasti. Oma naiivsuses lootsin ma, et ta varjab neid minu eest kauem kui 6 kuus päeva. Noh, pool aastat võiks ju inimene vähemalt ennast heast küljest näidata. Mida teeb blondiin, kui armatuurlaual läheb tuli põlema? Ronib interneti autofoorumisse viga diagnoosima. Soovitus - ärge tehke seda. Lihtsalt, nagu pole pointi. Sest see on sama edukas ettevõtmine, kui kohvipaksu pealt ilma ennustamine. Tuhat võimalust, mitte mingit konkreetsust. Helistasin siis onule, kes mulle auto müüs ja lubas, et kuu aja jooksul võin ma pretensioonidega tema poole pöörduda. Veel rõhutas, et klaasipesuvedeliku pärast võiks mitte tülitada. Olevat juhtunud.... Aga mul ikkagi päriselt mure. Siin ma pean kiitma, et väga superlux teenindus oli. Mees tuli kohale, võttis Volli kaasa, jättis mulle asendusauto ja pärast tööd sõitsin esindusest läbi ning sain vastuse murele ja Volli ka kätte. Keda kohutavalt huvitab, siis EGR klapp oli oksüdeerunud ja see saatis valet signaali. Igatahes puhastati ära ja loodeti parimat. Halvim variant - klapp tuleb välja vahetada. Selline väike julla maksab nii 300 euro ringis. Ütleme nii, et kuu on möödas, praegu veel toimib.

Vot, kui ma ühel päeval rikas olen, siis ostan uue auto. Tutika. Siis ei pea klappide, ei auto ega enda omade, pärast öösiti foorumites igasugust õuduslugusid lugema. Samas, natuke hea tunne on ka, sest nüüd ma jälle tunnen oma auto hingeelu tiba paremini. See ju ka ikkagi väärtus omaette.

Peagi kirjutan teile, kuidas ma Vollile suusavarustust otsisin ja ostsin. Sest, noh, kaugel see taligi enam on?