Hea rahulik nädalavahetus

Nädalavahetus jälle üleelatud ja normaalsus taastatud. Ralli algas juba reedel juuksuriga. Keegi ju peab neid katkisi otsi ja halle juuksekarvu taltsutama. Samas on see alati ka väike teraapiaseanss, sest saab ennast tühjaks rääkida, samal ajal, kui keegi su peanahka maseerib. Naljaks küll, aga näiteks maniküüris ja pediküüris ei meeldi mulle üldse käia. Jalgadega tegelemine on eriliselt halb. Ma kardan hirrrmmmsssastti kõdi. Ja siis kui mu paksu tallanahka eemaldatakse, siis pean ennast kõvasti tagasi hoidma, et iluteenindajal hambaid mitte välja lüüa.

Noh, siis hakkas õhtul triikimine, sest keskmised poisid pidid hommikul vanaema juurde Pärnusse sõitma, aga riided olid kortsus. Ühe kõrvaga vaatasin Telia videolaenutusest "Kogu maailma raha". Sellega tekkis küll igasuguseid mõtteid. Noh, et kuidas võivad raha ja asjad olla tähtsamad kui inimsuhted ja perekond? Ja kas rikkad ongi teistmoodi ülesehitatud? Ma mõtlen päriselt rikkad, mitte need uusrikkad või pinnapealselt rikkad, kes tegelikult võlgades siplevad. Ja millal nende mõttemaailm muutub? Kas summast kontojäägil või oli mõtlemine juba enne vildakas ja sellega kaasneski raha sissevool? Ühesõnaga sellised mõtted. Aga film oli huvitav. Pikk (üle kahe tunni), aga mitte igav. Hea näitleja- ja vägev kaameratöö. Mulle meeldis. Kinno teda vaatama ei jõudnud, aga ta polegi tingimata selline film mida peaks kinos nägema.

Siis oli mul veel närvivapustus, millest kõik naabrid ka kuulsid, sest poisid on selle suure kuumaga vist lolliks läinud ja leidnud uue hobi - teineteise vooditesse vett visata. Not cool. Meil niigi iga ruutsentimeeter arvel ja kui sa pead vastu ööd inimestele asemeid otsima hakkama ning kuivasid tekke-patju, siis minul jooksis juhe kokku ja toimus etteasete tüüpilise itaalia perekonna repertuaarist. Meil ikka vahel juhtub. Aga tavaliselt mitte kell 12 öösel. Igatahes nii.

Loomulikult ei saanud ma siis magada, sest jube piinlik oli laste ees, et ma ennast üldse taltsutada ei suuda. Ja veel kutid sõidavad nädalaks ära ka ning viimane mälestus emast on see, kui see ventileerib ja kisendab.

Hommikul viskasin poisid bussijaama ja õnneks sai enne veel kenasti ära lepitud ja poisid pidulikult teatasid, et minu vabandus on vastu võetud. Kusjuures, mina näiteks ei mäleta, et minult oleksid vanemad kunagi vabandust palunud. Kas sellepärast, et nad ei eksinud kunagi?

Kiire põige Kristiine keskusesse, sest oli vaja paelteta rinnahoidjat. No mis nali sellega on, ma ei taipa. Esiteks, kuidas saab väikseim müügil olev rinnahoidja olla 75cm? Kinnitasin viimasesse haaki ja ikka käis ümber kere ringi. Korvidest ei hakka parem rääkimagi. B on liiga väike ja C juba liiga suur? Miks? Kuidas? Miks? Raha jäi ilusti kontole alles. Ju ma siis ebard olen.

Järgmine peatus - raamatukogu. Vaja ju laenutada raamatuid, mida ma lugeda ei jõua. Mõistlik.

Kuna vahepeal tuli padukat, siis võib see nädal vist autopesu vahele jätta (esmaspäeval selgus, et ei oleks pidanud vahele jätma). Kui mu sõber kuulis, et ma iga nädal vähemalt korra Vollit voolikuga nahutan, vaatas ta mind nagu psühhopaati. Tema peseb korra suve jooksul. No jah, ma olen kuulnud, et osad inimesed pesevad isegi aknaid ainult kaks korda aastas. Igasuguseid veidrike liigub ringi.

Nii, siis trenni. Hea, et ma äpist vaatasin. Klubi suletud. Neil seal MyFitnessis on augustis mingid firma suvepäevad ja kõik klubid kinni. Alatu reetmine. Mida ma nüüd siis tegema peaksin Konkurendi juurde minema? Nagu, mul oli plaanis veel kaks trenni teha, sest õhtul on vaja ultra trimmis ja sale olla. Ja nüüd ei midagi. Masendav. Õnneks mul jooga matt on olemas, tegin paar sõdalase poosi ja tagurpidi koera. Aga siis juhtus nagu alati, playlistist tuli mingi sigalahe lugu ja ma hakkasin hoopis hüsteeriliselt selle taktis ringi hüppama. No vahet pole sisuliselt, kalorid ikka põlesid. Proovisin kleiti, mahtus.

Edasi venna pulmaastapäevale. Väike grill ja mõnus seltskond. Ja herilased. Edasi oli uuesti vaja kleiti proovida, sest ikkagi grill ja värk, eks ole. No jah, enam nii hästi ei mahtunud. Hoidsin hinge kinni kui õde lukku sikutas. Hüüdsin küll, et vaata, et nahk vahele ei jääks, aga kus sa sellega.

Ja siis veel mere äärde pildistama (selleks mul oligi vaja rinnahoidjat ja trenni). Pildistamine oli äge nagu ikka. Porisesime inimeste peale, kes ikka kaadrisse kippusid, oma õllepurke vedelema jätsid ja oma koera pissitasid minu liiva peal. Nagu, kuidas ma teie meelest siin nüüd poseerin, kus klähvik hädal on käinud? Too veel kunsti pööbli sekka, midagi ei oska nad hinnata! Eriliselt põnevaks läks siis, kui oli vaja riideid vahetada. Kui muidu oli rand suhteliselt inimtühi, siis ühekorraga saabus terve Boeing 747 täis suplejaid, kes üldse ei tahtnud aru saada, et ma lihtsalt ei viitsi autosse riideid vahetama ronida. Ma nii tilluke küll, et üks kõver mänd peaks mind varjama. Piltnik naeris kõht kõveras, et vaevalt kellelgi minu väikse show vastu kõige vähematki oleks. Aga sellised kriitilised olukorrad panevad leidlikuse tööle ja nii moodustus minu printsessikleidist hoopis kaasaskantav riietuskabiin.

Tagasisõites oli suur öö juba käes ja koos sellega mul ka tudu peal. Korraks ehmatas napilt auto eest võsasse kepslev kits ärkvele, aga hing himustas ikkagi millegi kangema järele. Ja loomulikult oli mul metsik pissihäda ka, sest ma võin ju teiste juuresolekul kleidi varjus riideid vahetada, aga on toiminguid, mida ma eelistan teha meestevetsus. Nimelt, Jõelähtme Olerex pakkus vinget kohvi ja mahlast muffinit, kuid naistevetsu uksel ilutses "Avarii" silt. Mida teeb üks hädaline sellises olukorras? Loomulikult ei lähe ta invavetsu, vaid ikka meestesse. Nagu ma poleks seda varem teinud, eksole?

Pühapäev oli selle eest väga rahulik. Käisin kinos magamas. Õigemini.... ei, ikkagi magamas. Mitte et poleks huvitav olnud, lihtsalt mina olin eelnevatest sündmustest täiesti kutu-piilu.

Ühesõnaga, teoreetiliselt on mul "Imelised 2" nähtud.

Ja mida teie nädalavahetusel tegite?