Eile, kui ma töölt koju sõitsin, juhtus minuga midagi, mis tekitas vastupandamatu soovi muretseda pardakaamera. Siiani olen ma ainult muianud selle jubina peale. Muidugi on vahel tore vaadata saadet "Võimalik vaid Venemaal", aga meil pole siin ju mingi Venemaa. Inimesed on ju viisakad. Alalhoidlikud. Seadusekuulekad. Normaalsed. Njah, arvake uuesti.
Ma ei väida, et ma ise käitusin õigesti. Ma rikkusin vähemalt kahte liikluseeskirja. Esiteks ma ületasin ristmiku kollase tulega. Ja teiseks, ma ei näidanud suunatuld piisavalt kaua. Vist. Ma tean, et ma vähemalt kolm sekundit näitasin, enne kui hakkasin rada vahetama. Aga ma ei kontrollinud piisavalt, et kas rada on ikka vaba ja hakkasin paremale kalduma. Loomulikult ma ehmatasin ja pöörasin kohe tagasi, kui mulle signaali anti. Jätkasin siis samal rajal.
Minu külje alla jõudis potentsiaalne ohver, kes mulle viipekeeles seletas, kui loll ma olen. Ega polegi midagi öelda, olen jah. Ma ei osanud arvestada, et minu järgi keegi veel ristmiku ületab. Mis tekitab küsimuse, et kui ma poleks seda teinud, kas ta siis oleks mulle tagant sisse sõitnud? Aga olgu. Mina olin süüdi. Vabandasin viipekeeles maasturijuhi ees. Laiutasin käsi ja ütlesin sorry.
Sellest ei piisanud. Ma ei tea, mida ma oleksin pidanud tegema? Tee äärde keerama ja talle intiimteenuseid osutama? Igatahes sai onu väga kurjaks. Ja pööras vasakule, nii, et ma olin otsapidi juba vastassuunavööndis. Pidurdasin. Ta keeras mulle ette ja hakkas omakorda pidurdama ja blokeeris mu sõitu. Ma juba kujutasin ette, kuidas ta ristmikul autost välja hüppab ja mu krattipidi rooli tagant välja kisub ning siis peksa annab, või mida iganes ta minuga teha plaanis.
Seejärel vahetas ta jälle rada ja sõitis paremale, lasi mul edasi sõita ja keeras minu taha. Sõitis mulle nii lähedale, et kui ma oleksin pidurdanud, oleks ta mulle tagant sisse sõitnud. Täiesti kohutav olukord. Nagu mõnes märulifilmis. Juba ma mõtlesin, et äkki ta jälitab mind koduni ja saan maja ees kolakat. Igatahes, ma olin täiesti kindel, et selle mehe käest ma peksa saan, ühel või teisel viisil. Sest kõige selle actioni juures näitas ta mulle korduvalt kui loll ma olen. Noh, ikka viibeldes. Karjus ka, aga seda mida ta ütles, ma ei kuulnud. Õnneks.
Lõpuks, pärast mitme kilomeetrist jälitust, siis kui juba liiklus tihedamaks läks, pööras ta ära ja kadus. Minul olid mõistagi närvid täiesti läbi. Mul oli peast kõik pühitud, kuidas ma tahtsin minna poodi ja tanklasse. Autopiloodiga sõitsin koju, hästi ettevaatlikult ja püüdsin radasid mitte vahetada.
Jõudsin siis koju ja värisesin tükk aega esikus. Poisid pakkusid, et lähme autoga sõitma ja mul oli tunne, et ma never ever ei istu enam autorooli. Püüdsin oma käitumist nii objektiivselt kui ma vähegi oskasin läbi analüüsida ja näha, et millega ma sellise sõimu ja teelt väljarammimise olin ära teeninud. Jah, okei, ma tekitasin potentsiaalselt liiklusohtliku olukorra. Aga midagi ei juhtunud ju. Ma reageerisin kohe, kui signaali lasti. Pealegi, kui tema minu taga sõitis, siis tema oleks ju pidanud nägema, kui ma näitasin suunatuld ja hakkasin rada vahetama? Või see oli tal mingi isiklik rada seal? Et teised ei tohi seal sõita? Või lihtsalt talle ei mahtunud pähe, et mingi könn talle ette keerab? Et kuidas on võimalik, et ma tema suurt tanki ei näinud?
Ma ei tea, mulle ka keeratakse pidevalt ette. Jah, on ootamatu, aga minu esimene reaktsioon on pidurit vajutada, mitte signaali. Kõik ju teavad, et autol on nn pimenurk, kus sa lihtsalt ei näe kõrval asuvat sõidukit, mitte ühestki peeglist. Aga olgu, ma ei püüa ennast välja vabandada. Ometi, oli minu meelest selle kuti reaktsioon täiesti ebakohane. Kes hakkab teist sõidukit teelt välja rammima? Milline inimene?
Ja see ongi põhjus, miks mul on vaja pardakaamerat. Sest, siiralt, kui ma poleks sellest loost nii ähmi täis läinud, oleksin ma sõidukinumbrimärgi meelde jätnud ja tema peale politseisse avalduse teinud. Mul on üle kümne aasta load olnud ja ma pole iialgi nii hirmunud olnud.
Mis on teie kõige ebameeldivam juhtum autoroolis olnud? Kas teie sõidukis on videoregistraator? Kas olete rahul? Kas on olnud kasulik seda omada? Millist oskate blondiinile soovitada?
Ma ei väida, et ma ise käitusin õigesti. Ma rikkusin vähemalt kahte liikluseeskirja. Esiteks ma ületasin ristmiku kollase tulega. Ja teiseks, ma ei näidanud suunatuld piisavalt kaua. Vist. Ma tean, et ma vähemalt kolm sekundit näitasin, enne kui hakkasin rada vahetama. Aga ma ei kontrollinud piisavalt, et kas rada on ikka vaba ja hakkasin paremale kalduma. Loomulikult ma ehmatasin ja pöörasin kohe tagasi, kui mulle signaali anti. Jätkasin siis samal rajal.
Minu külje alla jõudis potentsiaalne ohver, kes mulle viipekeeles seletas, kui loll ma olen. Ega polegi midagi öelda, olen jah. Ma ei osanud arvestada, et minu järgi keegi veel ristmiku ületab. Mis tekitab küsimuse, et kui ma poleks seda teinud, kas ta siis oleks mulle tagant sisse sõitnud? Aga olgu. Mina olin süüdi. Vabandasin viipekeeles maasturijuhi ees. Laiutasin käsi ja ütlesin sorry.
Sellest ei piisanud. Ma ei tea, mida ma oleksin pidanud tegema? Tee äärde keerama ja talle intiimteenuseid osutama? Igatahes sai onu väga kurjaks. Ja pööras vasakule, nii, et ma olin otsapidi juba vastassuunavööndis. Pidurdasin. Ta keeras mulle ette ja hakkas omakorda pidurdama ja blokeeris mu sõitu. Ma juba kujutasin ette, kuidas ta ristmikul autost välja hüppab ja mu krattipidi rooli tagant välja kisub ning siis peksa annab, või mida iganes ta minuga teha plaanis.
Seejärel vahetas ta jälle rada ja sõitis paremale, lasi mul edasi sõita ja keeras minu taha. Sõitis mulle nii lähedale, et kui ma oleksin pidurdanud, oleks ta mulle tagant sisse sõitnud. Täiesti kohutav olukord. Nagu mõnes märulifilmis. Juba ma mõtlesin, et äkki ta jälitab mind koduni ja saan maja ees kolakat. Igatahes, ma olin täiesti kindel, et selle mehe käest ma peksa saan, ühel või teisel viisil. Sest kõige selle actioni juures näitas ta mulle korduvalt kui loll ma olen. Noh, ikka viibeldes. Karjus ka, aga seda mida ta ütles, ma ei kuulnud. Õnneks.
 |
| Minu tibukesele taheti liiga teha. |
Lõpuks, pärast mitme kilomeetrist jälitust, siis kui juba liiklus tihedamaks läks, pööras ta ära ja kadus. Minul olid mõistagi närvid täiesti läbi. Mul oli peast kõik pühitud, kuidas ma tahtsin minna poodi ja tanklasse. Autopiloodiga sõitsin koju, hästi ettevaatlikult ja püüdsin radasid mitte vahetada.
Jõudsin siis koju ja värisesin tükk aega esikus. Poisid pakkusid, et lähme autoga sõitma ja mul oli tunne, et ma never ever ei istu enam autorooli. Püüdsin oma käitumist nii objektiivselt kui ma vähegi oskasin läbi analüüsida ja näha, et millega ma sellise sõimu ja teelt väljarammimise olin ära teeninud. Jah, okei, ma tekitasin potentsiaalselt liiklusohtliku olukorra. Aga midagi ei juhtunud ju. Ma reageerisin kohe, kui signaali lasti. Pealegi, kui tema minu taga sõitis, siis tema oleks ju pidanud nägema, kui ma näitasin suunatuld ja hakkasin rada vahetama? Või see oli tal mingi isiklik rada seal? Et teised ei tohi seal sõita? Või lihtsalt talle ei mahtunud pähe, et mingi könn talle ette keerab? Et kuidas on võimalik, et ma tema suurt tanki ei näinud?
Ma ei tea, mulle ka keeratakse pidevalt ette. Jah, on ootamatu, aga minu esimene reaktsioon on pidurit vajutada, mitte signaali. Kõik ju teavad, et autol on nn pimenurk, kus sa lihtsalt ei näe kõrval asuvat sõidukit, mitte ühestki peeglist. Aga olgu, ma ei püüa ennast välja vabandada. Ometi, oli minu meelest selle kuti reaktsioon täiesti ebakohane. Kes hakkab teist sõidukit teelt välja rammima? Milline inimene?
Ja see ongi põhjus, miks mul on vaja pardakaamerat. Sest, siiralt, kui ma poleks sellest loost nii ähmi täis läinud, oleksin ma sõidukinumbrimärgi meelde jätnud ja tema peale politseisse avalduse teinud. Mul on üle kümne aasta load olnud ja ma pole iialgi nii hirmunud olnud.
Mis on teie kõige ebameeldivam juhtum autoroolis olnud? Kas teie sõidukis on videoregistraator? Kas olete rahul? Kas on olnud kasulik seda omada? Millist oskate blondiinile soovitada?
Kommentaarid
Postita kommentaar