Ma ei tea kuidas teil, aga minul on mõned sellised sugulased, kes aegajalt süüdistavalt küsivad, et miks ma neid üldse ei külasta. No jube vastik, eks ole. Ei külasta lihtsalt sellepärast ei pole aega ega raha. Kui on aega, siis pole parasjagu raha ja kui on raha, siis on sada muud asja, mis tunduvad olulisemad, kui kellegi tagaaias maasikaid süüa ja liblikaid püüda. No jah, eks need ole rumalad vabandused. Kui on soov, kohe tõeline soov, küll siis ka kõik muu laabub.
Ma ei saa ka väita, et soovi poleks. Lihtsalt, on ka muud soovid. Soov omada puhtaid aknaid, puhast aluspesu ja lakitud varbaküüsi. No ja see soov trumpab jällegi soovi seltskonna järele. Üldse olen ma nii kodulembeline inimene, et ma ei käiks vist kusagil, kui tungivat vajadust poleks. Ma armastan oma kodu, mul on seal kõik asjad ja see on ainuke koht planeedil maa, kus ma korralikult magada saan. Nii, et tulge hoopis mulle külla, ma võtan iga kell külalised vastu. Aga sa ei ütle ju seda, kui keegi jälle etteheitvalt uurib, et miks ma ikka kunagi külas ei käi.
Aga miks ei võiks just seda öelda? Sest, okei, minu viimasest külaskäigust võib küll kaks-kolm aastat möödas juba olla, aga vähemalt ma olen käinud. Olen ennast ületanud, veetnud võõras kohas magamata öid, kannatanud ära naabrite etteheitvad pilgud vaevalt läbipaistvate akende suunas ja tõmmanud südasuvel sokid jalga, et varjata narmendavaid varbaküüsi. Nii, et kui mitte ilus rasvane linnuke, siis vähemasti harilikupliiatsiga tõmmatud V täht on mul kirjas küll. Aga teie? Millal teie mul viimati külas käisite?
Miks mina pean alati ennast süüdi tundma, et kuhugi ei jõua? Organiseerima oma lapsi ja kalasid, et kuhugi minna? Kulutama oma niigi piskut rahanatukest, et mööda Eestit rännata? Nagu, kui kellelgi on õigus kodus istuda ja oodata, et teda vaatama tullakse, siis võiks see mina olla, ei?
Ma ei räägi siin ju praegu liikumisraskustega inimestest. Või eakatest. Või verivärsketest lapsevanematest. Ma räägin samasugustest tööinimestest, nagu ma isegi. Kellel on kodud ja majapidamised, lapsed ja koduloomad. Kui ma suudan ennast iga kahe aasta jooksul kokku võtta ja nägu näidata, siis võiks ju seda nemadki. Või vähemalt iga 5 aasta. Või 15. Nagu, kavatsete matustele tulla alles või? Või peaks selle ka teile mugavalt koduõuele organiseerima?
Ei, ma pole pahane. Üldse ei ole. Ma lihtsalt arutan siin. Püüan mõista loogikat. Ma hea meelega käin külas. Nüüd kui mul Volli on, äkki saan isegi korra aastas läbi põigata. Aga kena oleks, kui minus ei tekitaks süümekaid, kui ma piisavalt sageli ei käi. Iseäranis, kui viimati käidi külas siis, kui ma veel vanematekodus elasin. Nii, et meil pole siin isegi pada ja katla keiss, vaid hoopis teine tase.
Ma ei saa ka väita, et soovi poleks. Lihtsalt, on ka muud soovid. Soov omada puhtaid aknaid, puhast aluspesu ja lakitud varbaküüsi. No ja see soov trumpab jällegi soovi seltskonna järele. Üldse olen ma nii kodulembeline inimene, et ma ei käiks vist kusagil, kui tungivat vajadust poleks. Ma armastan oma kodu, mul on seal kõik asjad ja see on ainuke koht planeedil maa, kus ma korralikult magada saan. Nii, et tulge hoopis mulle külla, ma võtan iga kell külalised vastu. Aga sa ei ütle ju seda, kui keegi jälle etteheitvalt uurib, et miks ma ikka kunagi külas ei käi.
Aga miks ei võiks just seda öelda? Sest, okei, minu viimasest külaskäigust võib küll kaks-kolm aastat möödas juba olla, aga vähemalt ma olen käinud. Olen ennast ületanud, veetnud võõras kohas magamata öid, kannatanud ära naabrite etteheitvad pilgud vaevalt läbipaistvate akende suunas ja tõmmanud südasuvel sokid jalga, et varjata narmendavaid varbaküüsi. Nii, et kui mitte ilus rasvane linnuke, siis vähemasti harilikupliiatsiga tõmmatud V täht on mul kirjas küll. Aga teie? Millal teie mul viimati külas käisite?
Miks mina pean alati ennast süüdi tundma, et kuhugi ei jõua? Organiseerima oma lapsi ja kalasid, et kuhugi minna? Kulutama oma niigi piskut rahanatukest, et mööda Eestit rännata? Nagu, kui kellelgi on õigus kodus istuda ja oodata, et teda vaatama tullakse, siis võiks see mina olla, ei?
Ma ei räägi siin ju praegu liikumisraskustega inimestest. Või eakatest. Või verivärsketest lapsevanematest. Ma räägin samasugustest tööinimestest, nagu ma isegi. Kellel on kodud ja majapidamised, lapsed ja koduloomad. Kui ma suudan ennast iga kahe aasta jooksul kokku võtta ja nägu näidata, siis võiks ju seda nemadki. Või vähemalt iga 5 aasta. Või 15. Nagu, kavatsete matustele tulla alles või? Või peaks selle ka teile mugavalt koduõuele organiseerima?
Ei, ma pole pahane. Üldse ei ole. Ma lihtsalt arutan siin. Püüan mõista loogikat. Ma hea meelega käin külas. Nüüd kui mul Volli on, äkki saan isegi korra aastas läbi põigata. Aga kena oleks, kui minus ei tekitaks süümekaid, kui ma piisavalt sageli ei käi. Iseäranis, kui viimati käidi külas siis, kui ma veel vanematekodus elasin. Nii, et meil pole siin isegi pada ja katla keiss, vaid hoopis teine tase.
Kommentaarid
Postita kommentaar