Peks soolas (mitte pekk, soolapekk)

Vahel olen ma siiralt imestanud selle üle, et kuidas ometi nii on läinud, et ma pole oma ütlemiste pärast veel üht korralikku keretäit saanud. Lapsena ikka sain, aga pärast seda kui saiakontsade söömine ennast lõpuks ära tasus, siis olen kurjade pilkudega pääsenud. Ja uskuge mind, oma naiivses otsekohesuses, olen ma inimestele ikka selliseid asju öelnud, et anna kannatust.

Eile olin jõusaalis, kui sinna astus sisse üks eluilus mees. Pealegi veel tuttav. Noh, selles mõttes, et mitte tuttav-tuttav, vaid selline, keda olin varem kusagilt näinud. Esimene mõte oli, et raudselt mingi treener. Kuna ma poole oma vabast ajast mõnes spordiklubis mööda saadan, siis tean treenereid nägupidi, isegi siis, kui ma otseselt nende trenni sattunud pole. No ja sinna see mõte jäigi. Läksin edasi rühmatrenni ja üritasin ellu jääda - päevad ei ole vennad, eile oli kohutavalt raske, korraks tekkis tunne, et lähen üldse minema, aga võtsin ennast kokku, haarasin väiksemad raskused ja elasin trenni üle.

Rohkem rõhku keha ja meele trennidele. Jõutrenn kipub aju kallale minema.

Aga meie aju on selline salakaval väike tegelane. Nii kaua, kui sina tegeled biitsepsi treenimisega ja higistamisega, siis sorteerib see vaikselt talletatud faile, nagu agar raamatukoguhoidja. Leiab üles kaustad ja alajaotused. Ning just sellisest kaustikust nimega "Ilus poiss" leidis ta üles seose. Astusin õhetavana trennisaalist välja, pilk libiseb tahtmatult kõige atraktiivsema isendi peale ja põmm! Ma tean kes see tüüp on!

Pean üles tunnistama, et mulle kohutavalt meeldib vaadata kaalulangetus saateid. See on üks minu little guilty pleasure'itest. Ja ehk mäletate, et mõned aastad tagasi jooksis TV3 pealt seriaal "Tõelised Eesti mehed"? No loomulikult ei suutnud ma seda mitte vaadata. Ja mulle hullupööra meeldis. Sest ta oli lõbus. Polnud mingid nukrad räsitud eluheidikud, kes toiduga püüavad emotsioone lämmatada. Vaid tõsiselt vahvad Eesti mehed, kes oma toitumisele ning elustiilile erilist tähelepanu pole pööranud. No ja loomulikult oli neid juhendamas kaunismees Rauno. Sõbrannaga mõlemad ilastasime tema järele.

Seesama Rauno oligi seal parasjagu oma raskusi kangi pealt maha laadimas. Ja siis minu aju, kes oli ilmselgelt ületööd teinud, et välja nuuskida, kes see tundmatu ilus poiss on, jättis mu omapäi, mis viis selleni, et mulle tundus, ennast talle tutvustama minna, maailma kõige toredama ideena. (Paha mõte, väga paha mõte!) Esiteks pean mainima, et teise inimese ahistamine jõusaalis on räige reeglite rikkumine. Never, under any circumstances, should you disturb a man while he is working out!!! Trenn on püha, ei mingit nalja, eks ole! Aga mulle anti andeks, sest, noh teate isegi, armsake.

Sellega minu rikkumised ei piirdunud. Kui juba eksida, siis ikka korralikult. Siis ütlen ma talle: "Sa oled päriselus palju lühem kui telekas!" Tõsiselt, sõnasõnalt seda ütlesingi. Aju oli mu hüljanud ja ma pidin kuidagi ilma selleta toime tulema. Ja mis kõige hullem, ka siin ei suutnud ma ennast lihtsalt ümber pöörata ja kandadele tuld anda. Ma hakkasin naerma, sest noormees ka ju naeris sellise lolluse peale, panin oma käe talle õlale ja ütlesin: "Raudselt kõik ütlevad seda sulle kogu aeg!" Ausalt, ma ei tea mis mul viga on.

Kokkuvõtvalt, ma näen inimest esimest korda, segan tema trenni, nagu ma oleks mingi tiinekast groupie, ma sõiman tal silmnäo täis ja kõige krooniks ma veel ka kabistan teda. Raudselt see kirjutas õhtul oma Facebooki lehel, kuidas üks eakas pervert teda pilastas. Järgmisel korral ei lasta mind spordiklubisse sisse. Piiratakse mu juurdepääsu, kuni ma olen läbinud kolmekümnepäevase suhtlemiskoolituse, teinud 245 tundi ÜKT ja kannatanu ees avalikult vabandanud, lubades korvata kogu tekitatud materiaalse ning emotsionaalse kahju.

Ma olen sageli mõelnud, kui imelik on see, et ma pole veel molli saanud oma ütlemiste eest. Okei, ma saan aru, et mul on vedanud, ma olen hästikasvatatud inimeste otsa sattunud. Eks see minu nunnu olek on ka kasuks tulnud. Peagi olen ma juba vana ja väeti ning siis ei hakka ka keegi mu vastu kätt tõstma. Probleem on selles, et kuidas need vahepealsed aastad üle elada nii, et kolakat ei saaks? Ideid?

*Pildistas Tatjana Siipan

Kommentaarid