"Jeesus aga ütles neile: "Prohvetist ei peeta kuskil vähem lugu kui tema kodukandis, ta sugulaste keskel ja ta oma majas."
Markuse evangeelium, kuues peatükk, neljas salm.
Ei, ma pole prohvet. Mul pole suurshullustust peale tulnud. Ma lihtsalt kirjutan. Kirjutan lugusid. Osad on tõesed, teised pisut vähem. Mulle meeldib kirjutada. On alati meeldinud. Ma kirjutan kirjutamise pärast. Isegi siis kirjutaksin, kui keegi ei loeks. Aga ma ei hakka eitama ja tunnistan, et parim tunnustus ongi see, et teised loevad. Ja veel parem, kui see tekitab emotsiooni.
Loetumad loodki on need, mis on kirjutatud emotsiooni pealt. Sest inimesed otsivad loomingus emotsiooni. Loojat peab tiivustama emotsioon, muidu ei saada teda edu. Koolides õpetatakse tehnikaid. Mõnikord on tehnika nii ülespuhutud, et ta lämmatab loovuse. Ja siis on need, kes on päriselt andekad, loomu poolest. Nende tehnika võib olla nõrgavõitu või lausa olematu, aga nad on ikkagi edukad, sest … teate küll.
Vaatasin nädalavahetusel filmi "Mässaja rukkis". Rääkis J.D. Salingeri elust. Poiss oli loomult andekas ja õige mentori külje all see anne arenes ja kujundas isiksust. Kui esialgu oli noormehe eesmärk avaldatud saada, siis mentor juhtis asja nii, et see ei oleks kõige olulisem. Ja mida vähem olulisemaks see muutus, seda paremaks said kirjutatud lood. Kuni ühel hetkel sündis meistriteos. Ja selle tagajärjed olid autori jaoks ootamatud. Lõpuks ta soovis, et poleks seda raamatut kunagi kirjutanudki. Ja siis loobus ta avaldamisest ülepea.
Olen mõelnud tagasisidele, mida sai Katrin Pauts "Minu Muhumaa", Mae Lender "Minu Hiiumaa" eest ja ma tahaks inimesi raputada. Ja siis jälle, ei tahaks. Sest ma mõtlen, et see on suurim tunnustus, mida nad oma kirjutiste eest üldse võivad saada. Kui nad kirjutaksid poliitkorrektselt ja kuivalt, nii et ühtegi emotsiooni ei tekiks, siis need raamatud ei müüks. Ostaksid ehk mõned suured huvilised, aga ülejäänuid jätaks külmaks. Ja seda ju ka ei tahaks, et suure armastusega kirjutatud lood jääksid riiulitele koltuma ja tolmu koguma.
Keegi ei kirjuta selleks, et teistele meelega haiget teha. Ma olen selles veendunud. Aga kuidas siis juhtub, et inimesed ikkagi solvuvad ja hinge põhjani haavuvad? Meil on nii sõna- kui mõttevabadus. Ilmselt käib sellega kaasa ka tõlgendusvabadus. Ma pole saanud kriitilisemat tagasisidet oma blogi kohta mujalt, kui oma tutvusringkonnast, oma sugulaste poolt ja oma pereliikmete käest. Selline tagasiside võtab kohati soovi üldse midagi kirjutada. Aga siis ma astun sammu tagasi ja mõtlen, et kas on parem kirjutada nii, et kedagi ei häiriks? Kirjutada täisterapasta eelistest ja valge suhkru kõrvalmõjudest? Ilmselt ei oskaks ma ka nendest nii kirjutada, et keegi ei solvuks.
Ja veel ma mõtlen, et kui ma kirjutan oma kogemustest ja mõtetest ning inimesed loevad, siis järelikult see kõnetab. Praegusel hetkel on mu lugejate hulgas vast enamik neid, kes mind isiklikult ei tunne ja minu lood ei tohiks neid pahandada. Aga nad loevad ikkagi, sest minu kogemused ei ole ainulaadsed. Kõigil on veidraid ja piinlike seiku minevikust. Lugedes teise meenutusi, käivitab see omad mälestused ja ehk aitab enda üle veidi naerda või ennast paremini mõista.
Kui juba kirjutada avalikkusele, siis nii, et tekiks emotsioon. Mingigisugune. Muidugi sooviks, et emotsioon oleks peaasjalikult positiivne. Aga mis sa teed, kui see pole? Kas see siis tähendab, et on halvasti kirjutatud? Ja peaks üldse avaldamisest hoiduma?
Markuse evangeelium, kuues peatükk, neljas salm.
Ei, ma pole prohvet. Mul pole suurshullustust peale tulnud. Ma lihtsalt kirjutan. Kirjutan lugusid. Osad on tõesed, teised pisut vähem. Mulle meeldib kirjutada. On alati meeldinud. Ma kirjutan kirjutamise pärast. Isegi siis kirjutaksin, kui keegi ei loeks. Aga ma ei hakka eitama ja tunnistan, et parim tunnustus ongi see, et teised loevad. Ja veel parem, kui see tekitab emotsiooni.
Loetumad loodki on need, mis on kirjutatud emotsiooni pealt. Sest inimesed otsivad loomingus emotsiooni. Loojat peab tiivustama emotsioon, muidu ei saada teda edu. Koolides õpetatakse tehnikaid. Mõnikord on tehnika nii ülespuhutud, et ta lämmatab loovuse. Ja siis on need, kes on päriselt andekad, loomu poolest. Nende tehnika võib olla nõrgavõitu või lausa olematu, aga nad on ikkagi edukad, sest … teate küll.
Vaatasin nädalavahetusel filmi "Mässaja rukkis". Rääkis J.D. Salingeri elust. Poiss oli loomult andekas ja õige mentori külje all see anne arenes ja kujundas isiksust. Kui esialgu oli noormehe eesmärk avaldatud saada, siis mentor juhtis asja nii, et see ei oleks kõige olulisem. Ja mida vähem olulisemaks see muutus, seda paremaks said kirjutatud lood. Kuni ühel hetkel sündis meistriteos. Ja selle tagajärjed olid autori jaoks ootamatud. Lõpuks ta soovis, et poleks seda raamatut kunagi kirjutanudki. Ja siis loobus ta avaldamisest ülepea.
Olen mõelnud tagasisidele, mida sai Katrin Pauts "Minu Muhumaa", Mae Lender "Minu Hiiumaa" eest ja ma tahaks inimesi raputada. Ja siis jälle, ei tahaks. Sest ma mõtlen, et see on suurim tunnustus, mida nad oma kirjutiste eest üldse võivad saada. Kui nad kirjutaksid poliitkorrektselt ja kuivalt, nii et ühtegi emotsiooni ei tekiks, siis need raamatud ei müüks. Ostaksid ehk mõned suured huvilised, aga ülejäänuid jätaks külmaks. Ja seda ju ka ei tahaks, et suure armastusega kirjutatud lood jääksid riiulitele koltuma ja tolmu koguma.
Keegi ei kirjuta selleks, et teistele meelega haiget teha. Ma olen selles veendunud. Aga kuidas siis juhtub, et inimesed ikkagi solvuvad ja hinge põhjani haavuvad? Meil on nii sõna- kui mõttevabadus. Ilmselt käib sellega kaasa ka tõlgendusvabadus. Ma pole saanud kriitilisemat tagasisidet oma blogi kohta mujalt, kui oma tutvusringkonnast, oma sugulaste poolt ja oma pereliikmete käest. Selline tagasiside võtab kohati soovi üldse midagi kirjutada. Aga siis ma astun sammu tagasi ja mõtlen, et kas on parem kirjutada nii, et kedagi ei häiriks? Kirjutada täisterapasta eelistest ja valge suhkru kõrvalmõjudest? Ilmselt ei oskaks ma ka nendest nii kirjutada, et keegi ei solvuks.
Ja veel ma mõtlen, et kui ma kirjutan oma kogemustest ja mõtetest ning inimesed loevad, siis järelikult see kõnetab. Praegusel hetkel on mu lugejate hulgas vast enamik neid, kes mind isiklikult ei tunne ja minu lood ei tohiks neid pahandada. Aga nad loevad ikkagi, sest minu kogemused ei ole ainulaadsed. Kõigil on veidraid ja piinlike seiku minevikust. Lugedes teise meenutusi, käivitab see omad mälestused ja ehk aitab enda üle veidi naerda või ennast paremini mõista.
Kui juba kirjutada avalikkusele, siis nii, et tekiks emotsioon. Mingigisugune. Muidugi sooviks, et emotsioon oleks peaasjalikult positiivne. Aga mis sa teed, kui see pole? Kas see siis tähendab, et on halvasti kirjutatud? Ja peaks üldse avaldamisest hoiduma?
Kommentaarid
Postita kommentaar