Minu tähelepanu pöörati sellele, et ma olen ühe lõpetamata loo oma lugejaile võlgu. Nimelt töö. Kirjutasin sellest, et kutsuti vestlusele ja kuidas ma siis endamisi arutasin, et kas võtta või jätta (link). Noh, mõtlesin ja ootasin tagasisidet. Lubati nädala jooksul vastata. Möödus kaks nädalat.
Uue potentsiaalse tööandja poolt paks rasvane vaikus. Mõtlesin, et asjata tõmblesin. See konkreetne otsus tehti minu eest. Võin nüüd uusi väljamõeldud probleeme lahendama hakata. Veidi olin küll üllatunud, kuna minu meelest ei oleks vestlus võinud paremini minnagi. Aga noh, ju ma siis polnud see, keda nad otsisid.
Tegelikult on vaikus kõige vastikum asi üldse. See, kui mitte mingit vastust ei tule. Loomulikult olen ma Maarjamaal juba sellevõrra kaua elanud ja tean juba, et vaikus ongi eestlase ei. Saadad kellelegi sõnumi. Näed, et ta loeb selle läbi ja vastust ei kirjuta. Vahel hakkab juba kirjutama ja sa näed kuidas kirjutamise mullid aknas üles-alla hüppavad ja siis ikkagi ei kirjuta. Ei vasta midagi. No jah, eks see on ka viis kuidas olukordi lahendada. Vaikselt pea liiva alla ja oodata, et ise mööda läheb.
Selles suhtes pean kiitma tööandjaid, kes võtavad aja ja saadavad mingigi tagasiside. Eriti armas, kui osad ka midagi konkreetselt lisavad. Aga juba ka sellest piisab, et nad valisid teise. Siis liigud edasi. Minul on küll olnud olukordi, kus ma kandideerin ja ootan mitu nädalat vastust. Siis juba loobun ja võtan teise pakkumise, kui need ärkavad ja teatavad, et ikka jah, oleme sinust huvitatud ja millal sa saaksid tööle tulla. Nagu päriselt! Ma ei saa ju ka iga kolme nädala tagant töökohta vahetada. Ja siis jäädki sinna esimesse kohta, kuigi muidu oleks võibolla hoopis seda teist kohta eelistanud.
Suhtes olles on ka vaikus kõige julmem käitumine. Näed, et teine on solvunud ja mossitab, aga ei räägi sinuga. Ise arvab, et sa peaksid ju juba teadma mida sa valesti tegid või ütlesid ja kui ei saa siis polegi mõtet midagi öelda. Mõni on veel nii kangekaelne, et võib mitu päeva sellist mängu mängida. Vastik manipuleerimine.
Mul on raske sellisest käitumisest aru saada. Ise eelistan asju sirgeks rääkida. Vaikin siis, kui midagi uut pole enam lisada ja mõni nimelt vana suppi üles soojendab. Päris vait ma ka pole. Ütlen, et me oleme sellest juba rääkinud ja ma ei viitsi enam. Aga viha pärast vait olla ma ei suuda. Esiteks ma üldse pikalt viha ei pea. Ma unustan ära, miks ma pahane olin. Või unustan olla vihane.
Epiloog
Esmaspäeval sain siis ikkagi vastuse ettevõttest. Üllatus-üllatus, ma ikka veel meeldisin neile väga ja nüüd küsivad nad mu endiste tööandjate kontakte, et taustauuringut teha. Mõtlesin esialgu, et saadan need kontaktid. Ja siis mõtlesin, et aga milleks? Õigemini selle järelduseni aitas mind üks tark ja läbinägelik inimene. Ma olin jõudnud vahepealsete nädalate jooksul jõuda läbi mõelda plussid ja miinused. Pluss on uus põnev töökoht. Miinus: nad eeldavad vabagraafiku alusel töötamist. Ehk, vahel pikemalt ja siis jälle lühemalt. Laste kõrvalt ei ole selline tööjaotus mugav. Mulle meeldib minu praeguse töö juures just see, et kui kell kukub, siis läpakas kinni ja koju. Konkreetsus. Teine miinus oli palk. Õigemini see, et nad ei tahtnud seda avaldada. Ise küll ütlesin oma numbri ja tundus, et see oli okei, aga sellist kassi-hiire mängu ma ei viitsi mängida. Lisaks muidugi minu praegune suhteline vabadus. Ma saan arstil käia, kui vaja, kooli lõpuaktusel, puhkusel millal meeldib. Vähe oluline pole ka see, et ma saan takistamatult oma blogi kirjutada.
Niisiis saatsin hoopis viisaka loobumiskirja. Samal päeval. Ei hakanud neid kiusama ja mõttemänge mängima.
Uue potentsiaalse tööandja poolt paks rasvane vaikus. Mõtlesin, et asjata tõmblesin. See konkreetne otsus tehti minu eest. Võin nüüd uusi väljamõeldud probleeme lahendama hakata. Veidi olin küll üllatunud, kuna minu meelest ei oleks vestlus võinud paremini minnagi. Aga noh, ju ma siis polnud see, keda nad otsisid.
Tegelikult on vaikus kõige vastikum asi üldse. See, kui mitte mingit vastust ei tule. Loomulikult olen ma Maarjamaal juba sellevõrra kaua elanud ja tean juba, et vaikus ongi eestlase ei. Saadad kellelegi sõnumi. Näed, et ta loeb selle läbi ja vastust ei kirjuta. Vahel hakkab juba kirjutama ja sa näed kuidas kirjutamise mullid aknas üles-alla hüppavad ja siis ikkagi ei kirjuta. Ei vasta midagi. No jah, eks see on ka viis kuidas olukordi lahendada. Vaikselt pea liiva alla ja oodata, et ise mööda läheb.
Selles suhtes pean kiitma tööandjaid, kes võtavad aja ja saadavad mingigi tagasiside. Eriti armas, kui osad ka midagi konkreetselt lisavad. Aga juba ka sellest piisab, et nad valisid teise. Siis liigud edasi. Minul on küll olnud olukordi, kus ma kandideerin ja ootan mitu nädalat vastust. Siis juba loobun ja võtan teise pakkumise, kui need ärkavad ja teatavad, et ikka jah, oleme sinust huvitatud ja millal sa saaksid tööle tulla. Nagu päriselt! Ma ei saa ju ka iga kolme nädala tagant töökohta vahetada. Ja siis jäädki sinna esimesse kohta, kuigi muidu oleks võibolla hoopis seda teist kohta eelistanud.
Suhtes olles on ka vaikus kõige julmem käitumine. Näed, et teine on solvunud ja mossitab, aga ei räägi sinuga. Ise arvab, et sa peaksid ju juba teadma mida sa valesti tegid või ütlesid ja kui ei saa siis polegi mõtet midagi öelda. Mõni on veel nii kangekaelne, et võib mitu päeva sellist mängu mängida. Vastik manipuleerimine.
Mul on raske sellisest käitumisest aru saada. Ise eelistan asju sirgeks rääkida. Vaikin siis, kui midagi uut pole enam lisada ja mõni nimelt vana suppi üles soojendab. Päris vait ma ka pole. Ütlen, et me oleme sellest juba rääkinud ja ma ei viitsi enam. Aga viha pärast vait olla ma ei suuda. Esiteks ma üldse pikalt viha ei pea. Ma unustan ära, miks ma pahane olin. Või unustan olla vihane.
Epiloog
Esmaspäeval sain siis ikkagi vastuse ettevõttest. Üllatus-üllatus, ma ikka veel meeldisin neile väga ja nüüd küsivad nad mu endiste tööandjate kontakte, et taustauuringut teha. Mõtlesin esialgu, et saadan need kontaktid. Ja siis mõtlesin, et aga milleks? Õigemini selle järelduseni aitas mind üks tark ja läbinägelik inimene. Ma olin jõudnud vahepealsete nädalate jooksul jõuda läbi mõelda plussid ja miinused. Pluss on uus põnev töökoht. Miinus: nad eeldavad vabagraafiku alusel töötamist. Ehk, vahel pikemalt ja siis jälle lühemalt. Laste kõrvalt ei ole selline tööjaotus mugav. Mulle meeldib minu praeguse töö juures just see, et kui kell kukub, siis läpakas kinni ja koju. Konkreetsus. Teine miinus oli palk. Õigemini see, et nad ei tahtnud seda avaldada. Ise küll ütlesin oma numbri ja tundus, et see oli okei, aga sellist kassi-hiire mängu ma ei viitsi mängida. Lisaks muidugi minu praegune suhteline vabadus. Ma saan arstil käia, kui vaja, kooli lõpuaktusel, puhkusel millal meeldib. Vähe oluline pole ka see, et ma saan takistamatult oma blogi kirjutada.
Niisiis saatsin hoopis viisaka loobumiskirja. Samal päeval. Ei hakanud neid kiusama ja mõttemänge mängima.
Kommentaarid
Postita kommentaar