Tajumise küsimus

Lugesin Epp Petrone blogi postitust, kus ta arutleb küla ja taju üle (link). Et kuidas üht ja sama teksti lugejad ometi nii erinevalt tunnetavad. Sellega seoses meenus ühest Facebooki grupist jagatud pilt, et raamat on nagu peegel ja kui ahv sinna sisse vaatab, siis ei saagi loota, et talle sealt apostel vastu vaataks. Üsna tabavalt sõnastatud. Ikka vana hea, igaüks hindab teisi vastavalt oma rikutuse astmele.

Sealt edasi lugesin postitust Mae Lenderi kohta (link). Ja loomulikult libistasin pilgu ka kommentaaridele. No kuidas on võimalik, et inimestel jääb Maest "kibestunud ülbiku" mulje? Maest? Nagu, kas nad üldse loevad tema tekste?



Ütlen kohe, Maed ma ei tunne. Tean teda pinnapealselt tema blogi kaudu ja mõned Messengeri sõnumid oleme ka vahetanud. Minule on jäänud mulje, et veel soojemat inimest annab ikka otsida. Ta on täis positiivsust ja mõnusat huumorit. Kui ma kuulsin, et ta kavatseb mu vanaemast oma raamatus kirjutada, ei kahelnud ma hetkekski. Mae pole võltsilt lipitsev, aga samas ei hakka ta lahmima ning inimestele nö ära panema. Ta kirjutab asjadest ausalt, ilma liiga tegemata. Ja nagu ma rõõmuga märkasin, just nii oligi ta mu vanaema kirjeldanud. Kui nüüd päris aus olla, siis ise olen ma oma blogis lähedasi palju halastamatult tuuseldanud. Kui Mae jätab oma peenetundelisuse juures ülbiku mulje, millise mulje mina siis veel jätan?

Põhjus miks ma Mae blogi lugema hakkasin oligi see tema armas soe kirjastiil. Ta oskab isegi ebameeldivaid olukordi ja pettumust valmistavaid raamatu arvustusi kirjeldada nii, et ei mõista hukka ega kritiseeri. Ta lihtsalt nendib, et polnud tema teetassike ja jääb samas tagasihoidlikuks ning ei suru oma arvamust peale. Blogimaastikul on see harv ja seetõttu äärmiselt värskendav vaheldus. Ma olen loobunud nii mõnegi blogi lugemisest, kuna selline üleolev fa-fa suhtumine on hakanud närvidele käima. Umbes, et my way or the highway ja kui te minuga ei nõustu, siis olete lihtsalt lambad ja retards. Aga võibolla ma ise lihtsalt tajun neid tekste sellisena?

Ma arvan, et igaüks, kes julgeb oma tekstidega avalikkuse välja tulla, peab olema paksu nahaga. Sest ilmselgelt vahet pole mida sa kirjutad või kuidas, kui lugejal on juba eelnevalt seisukoht kujunenud, siis varem või hiljem leiab ta tekstilõigu, mis tema arvamust kinnistab. Umbes nagu politsei, kes tahab sind vahele võtta ja sõidab nädalate kaupa su autosabas. Ühel päeval teed sa vea - unustad suunatuld näidata, sõidad kollase tule alt läbi või põleb su tagatuli läbi ja tema on seal, et sind selle eest karistada.

Mis ma oskan siis selle kõige peale kosta? Võtaks tiba rahulikumalt. Ei võtaks kõike südamesse ja püüaks eelarvamustevabalt teistesse suhtuda. Ja jätkuks kirjutajatel ikka meelekindlust endaks jääda ning haukuvatel koertel rahu mitte häirida. Ja üldse, äkki võiks üksteise suhtes veidi sõbralikumad olla? Me pole ju enam keskkoolis, kus popp on olla nipsakas ning sarkastiline. Või mis?

Kommentaarid