Kust jookseb piir terve eneseväärikuse ja liigse eneseuhkuse vahel? Kas selle saaks kuidagi mõõtriistadega kaardistada või on see puhtalt tunnetuse küsimus?
Küsimus tekib sellest, et ühest küljest ma vaevlen (nagu tüüpiline naine ikka) pideva madala enesehinnangu küüsis. See halvab mind ja muudab mu käitumist. Teisalt olen ma kuulnud, et jätan hoopis upsaka inimese mulje ja nii mõnigi kord tajun, et mul jääb lihtlabasest alandlikkusest vajaka.
No ja nüüd ma vähkrengi öösiti rahutult ja püüan aru saada, et kuidas leida tasakaalu? Olla normaalne. Sest näiteks, ma tean küll, et kõik inimesed on võrdsed ja keegi ei ole teistest parem, aga samas ma ikkagi valin kellega suhteid loon. Kas ma siis tegelikult pean ennast teistest paremaks? Näiteks kõnnin tuimalt mööda sellest Maxima parklas kaheliitrisest plastikpudelist õlut rüüpavast, röga sülgavast, pesemata ja vänge aroomibuketiga hambutust kodanikust, kes mind nähes rõõmsalt vilistab ja soovib tutvust sobitada. Ma võin seda ükskõik kuidas nimetada, aga sisimas ma ju pean ennast selle mehe jaoks liiga heaks. Ühesõnaga, uhke olen.
Aga mille üle on õige olla uhke ja mille üle enam mitte? Näiteks, kui ma olen uhke oma välimuse üle, siis kas see on liig? Sest suures osas tuleb ju välimus geenidega kaasa. Või kas ikka tuleb? Sest geenide poolt vaadatuna, peaksin ma kaaluma cirka kolmkümmend kilo rohkem, olema aus hallisegune kartulikoor ja kandma miinus kolmkomaviieseid prille. Nii, et ehk ikkagi võin olla uhke, et ma olen hoolitsenud oma keha eest, nii et see näeb hea välja? Olen sellesse investeerinud ja see on minu visiitkaart. Välimuse pärast uhkust tunda tundub kuidagi vale, upsakas, pinnapealne.
Äkki siis saavutuste üle? Noh, et mul on selline tore töökoht ja armsad lapsed ning ilus kodu. Sest ma olen ju nende nimel vaeva näinud. Või on see kõik vaid õnnelik juhus? Olin õigel ajal õiges kohas? Töökoht on vedamine. Lapsed on juba geneetiliselt programmeeritud olema tublid ja head, ekstsentrilisest emast hoolimata. Ja tegelikult üldse sugulased, kool ning ühiskond kasvatab. Mina olin lihtsalt nende maailma saabumise vahend. Kodu ka kuidagi juhtus, iseenesest, heade inimeste kaasabil. Mina lihtsalt naudin tulemust. Kas nii on õige suhtuda?
Mida öelda oskuste kohta? Kas nende üle võiks tunda uhkust? Kui ma näiteks teen hästi süüa, kas ma võin kiituse vastu võtta, või peaksin pead langetades pobisema, et "ah, mis te nüüd, see suvaline pläust või asi". Sest mille üle ma peaksin siinkohal täpselt uhkust tundma? Et mul oli õnne ja sain kauplusest värsked toiduained? Et ema õpetas mind lugema, nii et ma oskan kokaraamatust retsepti kokku veerida? Või et oskan pliidil nuppe keerata? Et mul on geneetiliselt hea lõhna ning maitsetaju? Keeruline, on ju?
Teisest küljest ma ise tunnen, et liigne enda alandamine mõjub võltsilt ja väsitavalt. Selline tunne, et selle ütleja noolib komplimente. Palju tervislikum on, kui inimene ütleb siiralt, aitäh, et märkasid, et mul on ilus kleit, maitsvad pirukad ja ma olen töökas ning lahke.
Ennast peab väärtustama. Kahtlemata. Mitte teiste arvelt. Sest, kui see tuleb teiste arvelt, siis on see vale. Aga samas... kas ma ikka pean ennast tundma samaväärsena selle kohaliku joodikuga seal poe ees? Loomulikult pole mul raske talle taustalugu välja mõelda ja õigustada mis iganes eluvalikuid ta on teinud. Või ütleme, et ebaõnn on olnud metsik. No mõnel lihtsalt ei lähe elus hästi. Kohe alguses on valed kaardid sattunud. Kas ta on sellepärast vähem väärtuslik?
Mille alusel ma kujutan endale ette, et väärin meest, kes ennast peseb, käib tööl, kannab ülikonda ja joob õlut klaasist? Või miks ma vääriksin heapalgalist tööd? Mille poolest olen ma võimekam kui inimene, kes teenib minust vähem palka? Miks ma ei lepi tagasihoidlikuma koduga? Miks ma näen vaeva, et see oleks puhas ja kena? Saaks ju ka teisiti hakkama. Keegi ju pole surnud seetõttu, et tal on kulunud ning vanamoodne mööbel. Milleks siis see kõik? Et ennast paremini tunda? Paremini kelle ees? Kas see pole mitte uhkus, mis mind tagant utsitab nõudma endale ilusaid, paremaid, mugavamaid asju? Sest ma arvan, et väärin? Aga miks ma peaksin seda väärima rohkem, kui keegi teine? Lihtsalt sellepärast, et mul on olnud õnne ja vedamist ning kröömike ambitsiooni rohkem, kui teisel inimesel? Või äkki on hoopis nii, et minu enesehinnang on nii habras, et ma vajan väliseid asju, et endale oma väärtuslikkust tõestada? Ja see mees, kes endale mammonat ei kogu ning patseerib lõhkistes dressides prügikastist prügikastini, et taarat kogudes veel üks kaheliitrine õlleke lunastada, on tegelikult parema enesehinnanguga? Sest ta ei vaja kõike seda?
Ma annan alla, mina enam ei tea....
Küsimus tekib sellest, et ühest küljest ma vaevlen (nagu tüüpiline naine ikka) pideva madala enesehinnangu küüsis. See halvab mind ja muudab mu käitumist. Teisalt olen ma kuulnud, et jätan hoopis upsaka inimese mulje ja nii mõnigi kord tajun, et mul jääb lihtlabasest alandlikkusest vajaka.
No ja nüüd ma vähkrengi öösiti rahutult ja püüan aru saada, et kuidas leida tasakaalu? Olla normaalne. Sest näiteks, ma tean küll, et kõik inimesed on võrdsed ja keegi ei ole teistest parem, aga samas ma ikkagi valin kellega suhteid loon. Kas ma siis tegelikult pean ennast teistest paremaks? Näiteks kõnnin tuimalt mööda sellest Maxima parklas kaheliitrisest plastikpudelist õlut rüüpavast, röga sülgavast, pesemata ja vänge aroomibuketiga hambutust kodanikust, kes mind nähes rõõmsalt vilistab ja soovib tutvust sobitada. Ma võin seda ükskõik kuidas nimetada, aga sisimas ma ju pean ennast selle mehe jaoks liiga heaks. Ühesõnaga, uhke olen.
Aga mille üle on õige olla uhke ja mille üle enam mitte? Näiteks, kui ma olen uhke oma välimuse üle, siis kas see on liig? Sest suures osas tuleb ju välimus geenidega kaasa. Või kas ikka tuleb? Sest geenide poolt vaadatuna, peaksin ma kaaluma cirka kolmkümmend kilo rohkem, olema aus hallisegune kartulikoor ja kandma miinus kolmkomaviieseid prille. Nii, et ehk ikkagi võin olla uhke, et ma olen hoolitsenud oma keha eest, nii et see näeb hea välja? Olen sellesse investeerinud ja see on minu visiitkaart. Välimuse pärast uhkust tunda tundub kuidagi vale, upsakas, pinnapealne.
Äkki siis saavutuste üle? Noh, et mul on selline tore töökoht ja armsad lapsed ning ilus kodu. Sest ma olen ju nende nimel vaeva näinud. Või on see kõik vaid õnnelik juhus? Olin õigel ajal õiges kohas? Töökoht on vedamine. Lapsed on juba geneetiliselt programmeeritud olema tublid ja head, ekstsentrilisest emast hoolimata. Ja tegelikult üldse sugulased, kool ning ühiskond kasvatab. Mina olin lihtsalt nende maailma saabumise vahend. Kodu ka kuidagi juhtus, iseenesest, heade inimeste kaasabil. Mina lihtsalt naudin tulemust. Kas nii on õige suhtuda?
Mida öelda oskuste kohta? Kas nende üle võiks tunda uhkust? Kui ma näiteks teen hästi süüa, kas ma võin kiituse vastu võtta, või peaksin pead langetades pobisema, et "ah, mis te nüüd, see suvaline pläust või asi". Sest mille üle ma peaksin siinkohal täpselt uhkust tundma? Et mul oli õnne ja sain kauplusest värsked toiduained? Et ema õpetas mind lugema, nii et ma oskan kokaraamatust retsepti kokku veerida? Või et oskan pliidil nuppe keerata? Et mul on geneetiliselt hea lõhna ning maitsetaju? Keeruline, on ju?
Teisest küljest ma ise tunnen, et liigne enda alandamine mõjub võltsilt ja väsitavalt. Selline tunne, et selle ütleja noolib komplimente. Palju tervislikum on, kui inimene ütleb siiralt, aitäh, et märkasid, et mul on ilus kleit, maitsvad pirukad ja ma olen töökas ning lahke.
Ennast peab väärtustama. Kahtlemata. Mitte teiste arvelt. Sest, kui see tuleb teiste arvelt, siis on see vale. Aga samas... kas ma ikka pean ennast tundma samaväärsena selle kohaliku joodikuga seal poe ees? Loomulikult pole mul raske talle taustalugu välja mõelda ja õigustada mis iganes eluvalikuid ta on teinud. Või ütleme, et ebaõnn on olnud metsik. No mõnel lihtsalt ei lähe elus hästi. Kohe alguses on valed kaardid sattunud. Kas ta on sellepärast vähem väärtuslik?
Mille alusel ma kujutan endale ette, et väärin meest, kes ennast peseb, käib tööl, kannab ülikonda ja joob õlut klaasist? Või miks ma vääriksin heapalgalist tööd? Mille poolest olen ma võimekam kui inimene, kes teenib minust vähem palka? Miks ma ei lepi tagasihoidlikuma koduga? Miks ma näen vaeva, et see oleks puhas ja kena? Saaks ju ka teisiti hakkama. Keegi ju pole surnud seetõttu, et tal on kulunud ning vanamoodne mööbel. Milleks siis see kõik? Et ennast paremini tunda? Paremini kelle ees? Kas see pole mitte uhkus, mis mind tagant utsitab nõudma endale ilusaid, paremaid, mugavamaid asju? Sest ma arvan, et väärin? Aga miks ma peaksin seda väärima rohkem, kui keegi teine? Lihtsalt sellepärast, et mul on olnud õnne ja vedamist ning kröömike ambitsiooni rohkem, kui teisel inimesel? Või äkki on hoopis nii, et minu enesehinnang on nii habras, et ma vajan väliseid asju, et endale oma väärtuslikkust tõestada? Ja see mees, kes endale mammonat ei kogu ning patseerib lõhkistes dressides prügikastist prügikastini, et taarat kogudes veel üks kaheliitrine õlleke lunastada, on tegelikult parema enesehinnanguga? Sest ta ei vaja kõike seda?
Ma annan alla, mina enam ei tea....
Kommentaarid
Postita kommentaar