Dissotsiatiivne isiksus

Vanasti oli asi väga lihtne. Olid kunstiinimesed ja olid tööinimesed. Kunstiinimesed olid sellised läbipistva nahaga, vaiksed erakud, kes rääkisid isekeskis malbe häälega Pucchini viimasest ooperist ja ootasid kannatamatult Loomingu raamatukogu uusi trükiseid. Ringi liikudes oli neil ikka mõni Kafka teos kaenla all või vähemasti jalgratta korvis. Tööks oli neil enamasti muusika kuulamine ja maalide vaatamine. Peol jõid nad Absinti ja näksisid spinatilehti.

Spinatiomlett#

Tööinimesed olid jälle elurõõmsad, aktiivsed, punaste põskedega ja priske vöökohaga. Rabasid aovalgest hilisõhtuni tööd teha ja panid siis öö läbi pidu. Tegid lapsi ja sporti. Kord aastas ajasid põhikooli lõpetamise puhul ostetud ülikonna selga ja viisid abikaasa teatri kõrvale parki jalutama. Noh, et hingele ka midagi ilusat ikka oleks.

Midagi hingele#

Aga vaikselt hakkasid asjad muutuma. Kunstiinimesed otsustasid hakata lapsi saama. Mõni neist hakkas isegi sporti tegema - joogat. Või lausa palga eest tööl käima. Siis arvasid ka tööinimesed, et prooviks ükskord prouaga teatri fuajees seista ja käia järve ääres orkestrit kuulamas. Kord maitsesid nad isegi karulaugu hummust ja tõdesid, et pole üldse paha. Ja nii see algas.

Kontsert vabas õhus#

Tekkis hulk inimesi, kes ei liigitunud enam jõhkralt kunsti või tööinimesteks. Kunstiinimesed avastasid, et vahel on looduses lihagrillimine ka päris mõnus ja kui pudelil on kirjas käsitöö, siis kõlbab ka õllekest liha kõrvale rüübata. Siis liikusid need kunstiinimesed jõusaalidesse ja hakkasid oma keha voolima. Kõrvalt vaatasid seda tööinimesed, kes tundsid, et miskit, mis enne kuulus vaid neile on nüüd rüvetatud ja hakkasid tagasi tegema. Ostsid koju raamatuid ning lugesid neid. Loobusid viinast ja hakkasid õhtuti sõpradega hoopis veini jooma. Pressisid end koos kunstiinimestega ooperisaalidesse ja taimetoidukohvikutesse.

Ooperisse*

Loomulikult ei jäänud kunstiinimesed vastust võlgu. Mis mõttes, te lihtsad tööinimesed arvate nüüd, et olete samasugused nagu meie. Me võtame kätte ja hakkame protestima. Teatame, et ainult matsid käivad teatris ülikonna ja õhtukleidiga. Haritlased suhtuvad kunstisse nii, et see on loomulik osa elust, mitte midagi erilist ega pidulikku. Sellepärast tuleb iga endast lugupidav intellektuaal kontserdile väljaveninud kampsunis ja sööb veganburgerit kätega.

Burger#

Osad tööinimesed otsustasid sellepeale alatud võtet kasutades hipsteriteks hakata. See ajas kunstiinimesed aga täiesti segadusse. Kes on kes ja kuidas teda tuvastada? Väliste tunnuste järgi enam ammu ei saa. Alles siis, kui oled inimesega juba pikemat aega vestelnud võib ta kogemata oma algupära reeta. Selleks hetkeks on juba hilja. Sümpaatia võib tekkinud olla. Ja nii need liigid segunevad. Sünnivad lapsed, kes on lõhestunud. Nad teevad tööd ja loevad raamatuid, saavad lapsi ja tõstavad raskusi. Joovad öko-smuutisid ja sõidavad autodega.

Lapsed*

Ma olen alati olnud kahevahel, et kumb on parem - kas osata natuke kõike või teada kõike ühe kitsa eriala kohta? Kuna ma ise olen pigem Hunt Kriimsilm oma kümne ametiga, siis kadestan neid, kes on ühe asja endale väga selgeks teinud ja sellega ka tegelevad. Kasvõi bloginduses. Mul on siin igasuguseid teemasid. Lastest, suhetest, meestest, naistest, raamatutest, spordist, kinost, toidust, kapitalismist, tehnikast, tunnetest ja unistustest. Vahel vaatan ise seda kõrvalt ja mõtlen, et ma olen nagu bipolaarne - ühest äärmusest teise. Kas see on siis nõrkus või tugevus?


*Pildistas Tatjana Siipan
#Pildistas Hunt Kriimsilm