Kas sa vannud, et räägid tõtt ja ainult tõtt?

Üks lugeja kommenteeris mu blogipostitusi, öeldes: "Vaimukas oled, aga väänad alati natuke tõde." No jah, tõde. Mitte, et mul oleks eriliselt isu siin praegu filosofeerima hakata, aga tõde on võrdlemisi subjektiivne. Eriti mis puudutab ajalugu ja seda, mis juhtub kahe inimese vahel. Või kolme. Või rahvuse. Üks asi on see, mis päriselt juhtus. Fakt. See on tõde. Teine asi aga see, kuidas asjaosalised juhtunut tajusid, tunnetasid ja peegeldavad. See on ka tõde. Nende isikute isiklik subjektiivne tõde, mis võib, aga ei pruugi ühilduda teiste pealtnägijate taju, tunnetuse ja peegeldusega. Kas see on seetõttu kohe tingimata vale?

Kõige ehedam näide sellest on Pronksiöö skandaal. Sündmus sama. Fakt sama. Taju, tunnetus, peegeldus - suur segadus.

Issand, mul on nii piinlik, et ma siin õhtust hommikuni luiskan kõigile!

Ma üritan oma blogis lugusid vestes hoida asjad nii nagu nad on. Vahel, ma mugandan teksti, et see sujuks. Jätan osa konteksti välja, kärbin või muudan pisut sündmuste järjekorda. Et ikka oleks puänt või vähemalt story. Kui ma peaks valima iseloomustuse oma blogile, siis see oleks ilmselt põhineb tõsielu sündmustel. Sest enamus asju ongi täpselt 98% ulatuses nii nagu need toimusid. Mõni üksik postitus kvalifitseeruks ehk inspireeritud tõsielu sündmustest. Sest, selles on asju ikka väga ümber tõstetud.

Ma pole neid paari-kolme lugu hakanud eraldi välja tooma. Esiteks, sest ma pole kunagi kusagil lubanud, et ma olen mingi moodne Liivimaa Kroonik, kes kõike peab ajaloolise ja faktipõhise täpsusega üles tähendama. Lugege ajalehti ja vaadake Aktuaalset Kaamerat, kui tõde teile nii tähtis on. Kuigi, kui nüüd aus olla, siis ilmselt olete veidi naiivsed, kui ka seda infot 100% tõe pähe võtate.

Teiseks, vahel ma eksperimenteerin. Et näha, kas minu pooltõed tunduvad usutavad. Sest mul on unistus. Saada päriselt kirjanikuks. Kirjutada põnevikke ja romaane. Väljamõeldud lugusid. Aga ma pole endas kindel, kas ma ikka suudan seda teha nii, et see oleks loetav. Parimad lood on ju need, milles sa ei saa lõpuni kindel olla, kui palju on juhtunus ajalugu ja kui palju fiktsiooni. Vähemalt mulle endale meeldivad sellised lood kõige enam.

Nii, et jah. Vahel ma kirjutan "sõbrannadest", kes kogevad asju. Mõnikord on see üks sõbranna kokku klopsitud mitmest erinevast ja sekka veel mõnuga fantaasiat. Mõnikord räägin ma sõbrannast, siis kui kirjutan enda kogetut, aga mul on mõnel põhjusel kas piinlik või ma pole valmis veel tunnistama, et tegemist oli minu enda looga. Lausvalesid ma siiski väldin. Kuigi, mis on täpselt lausvale? Ja mille poolest ta halvem on kui väike valge vale?

Nii, et minu soovitus on võtta kirjapandud teatud ettevaatlikusega. Ärge kõike uskuge ja tõsiselt võtke. Kohtusse ei maksa minu blogiga minna, saaksite ilmselt valevandumise eest karistada. Võtke seda kui ilukirjandusteost, mis on inspireeritud päriselu juhtumitest ja vürtsitatud ühe kiiksuga veidriku vildakast maailmapildist.

*Pildistas Tatjana Siipan

Kommentaarid