Kehapositiivsus

Ma olen alati salaja kadestanud inimesi, kes tunnevad oma keha üle uhkust. Täiesti ebaoluline on siinkohal asjaolu, kuidas see keha parasjagu välja näeb. Hullult käivad närvidele sellised, kes ise on silmnähtavalt kõhnad, aga halavad pidevalt oma tselluliidi ja kõhupeki üle. Jah, ma tean, pada sõimab katelt.

Ma saan mõistusega aru, et ma olen täiesti normaalkaalus ja paistan pigem väike, kui suur. Aga peeglist näen ma ikka seda, mida ma sealt otsin - ülekaalu. Sellepärast olen ma enda üle küllalt uhke, et ma olen suutnud viimaste kuude jooksul seda "appi, kui paks ma olen" juttu vältida. Vältida seda seetõttu, et olen oma kehaga rahul. See ei ole normaalne mitte ainult paberi peal ja numbrite järgi, vaid ka minu peeglist vaatab normaalkaalus naisterahvas vastu. Isegi hommikul vara, lauspäikse käes.



Ja siis juhtus selline asi, et tegin väikse jalutuskäigu ühe sõbrannaga, kes on minust nii 10 kilo kergem ja meile kõndis vastu umbes 90ne kilone proua. Ja mu sõbranna ütles mulle, et "ole õnnelik, et sa vähemalt nii paks ei ole". Mnjah. Huvitav. Ma olen just leppinud oma kehaga, kuigi juba 8 kilo raskemana ütlesid kehaanalüüsid, et ma olen täiesti normaalne ja atleetliku kehaehitusega. Nüüd ammugi. Praegu ei pea ma ennast isegi kõige mustemas enesehaletsuse augus trullakaks, paksust rääkimata. Kas üks 45 kilone näebki mind samal pulgal 90 kilosega? Et, kui temast paksem, siis vahet pole, kas 10 või 45 kilo? Või oli ta lihtsalt pahane, et ma olen oma kehaga rahul ja tema, vaatamata oma kõhnusele, vaevleb endiselt mingite komplekside käes? Kas ma ise olen teistega sama õel? Ütlen kuuekümnekilostele, et ole õnnelik, et sa vähemalt sajakilone pole?

Kas see kommentaar tegi haiget? Teate, ausalt, ei teinud. Jah, ma registreerisin selle, kuigi ma ei kommenteerinud ja ei hakanud sõbrannalt aru pärima, et milleks tal oli vaja mulle seda öelda, teades kui tundlik ma kaaluteemal niigi olen. Aga ma ei solvunud. Siis ma saingi aru, et teiste kommentaarid selles vallas enam ei loe. Varem lugesin ma varjatud etteheiteid välja absoluutselt igast kommentaarist, mis vähegi võis kaalu ja väljanägemist puudutada. Ma võtsin neid märkusi südamesse, sest ma ise uskusin, et ma olen paks. Aga nüüd, nüüd enam mitte.

Kui nüüd rääkida keha positiivsusest, siis üks asi on suhtuda endasse positiivselt, aga see nõuab ka teistesse positiivselt suhtumist. Meie keha on ju kodu, milles meie hing elab. Alati me ei saa valida seda, milline see kodu on. Aga pea alati saame me valida, kuidas me oma kodus end tunneme. Ja selleks, et end hästi tunda, tuleb vahel osad inimesed peole kutsumata jätta. Et nad meie zenni ei solgiks.

*Pildistas Tatjana Siipan

Kommentaarid