Ma pole juba tükk aega poiste isast midagi kirjutanud. Ei viitsi. Praegugi eriti ei viitsi tegelikult. Pole nagu midagi sellist kirjutada, millest poleks juba piisavalt heietanud. Aga noh, tundub, et pean. Olen temalt viimaste nädalate jooksul (okei, tegelikult kuude) põnevaid e-kirju saanud. Kord kirjutab üht, siis jälle teist. Kui vastan, siis tuleb sealt Tammsaare vääriline vastus. Kui ma ei vasta, tuleb haiku.
Muigama paneb. Ma tean, suhelda tahab. Tegelt ta ei igatse. Lihtsalt tal igav. Kõik need aastad, kus ma teda tean, on ta mulle kinnitanud, et ta on üksik hunt ja ei vaja sõpru ega inimestega suhtlemist (mina ei saa aru, kuidas ma pidevalt meeste otsa koperdan, kes ennast huntidega võrdlevad?). Talle meeldiks elada üksinda, ilma igasuguse inimkontaktita iidses laanes ja toituda sellest, mida loodus ta õuele kätte juhatab.
Millest härra siis kirjutab? Kirjutab seadustest. Jagab infot. Sheerib Õhtulehe ja Delfi linke. Uurib, et kes mind ahistab. Ütleb, et mul on vildakas mälestus koosveedetud ajast. Kiidab ennast. Riidleb minuga kuritegude eest, mida ma pole jõudnud veel toime panna. Ütleb, et tal on piinlik mu blogi lugeda. Nagu ma ütlesin, täiesti üksiku hundi jutt.
Siis vahelduse mõttes tuletab mulle meelde milline psühhopaat ma olin ja kuidas ma ta hulluks ajasin, kui me veel abielus olime. Nii et vaesekesel ei jäänud muud üle, kui truudust murda ja siis abielust põgeneda.
Ainult ühest ma aru ei saa. Mis valu seda hunti sinna külla ajab ja külaelanikega lõkke ääres juttu puhuma sunnib, kui tal üksi nii hea on? Ja milleks üldse ulguda teemal, kes kelle hulluks ajas, maha jättis ja nüüd igavesti õnnelikult oma lossis elab? Ma olen leppinud tõsiasjaga, et ma olen veidrik. Minuga polegi lihtne. Ma olengi ebastabiilne ja nõudlik. Mul pole seesmist vajadust talle või teistele oma endistele kallimatele selleteemalisi meeldetuletuskirju saata. Ega ka vastupidi. Kirjutada neile, et ma olin parim asi, mis nendega kunagi juhtus ja olgu nad igavesti neetud, kuna mind vääriliselt hinnata ei osanud.
Ei, ma ei arva, et ta mind tagasi tahab. Seda rõhutab ta mulle igal võimalusel. Et ma ikka teaksin kui hirmus ja kohutav ma tema jaoks olen. Äkki ta muidu kardab, et ma selle ära unustan. Nii, et selline postitus tuli seekord. Ei taha üldse nii kirjutada, aga mis sa teed, uluvad öösel need üksikud hundid mu meiliboksis ja solvuvad, kui ma neist ei kirjuta. Viskan siis ühe värskelt veristatud lambakintsu neile järamiseks, ehk saab veidi rahu.
*Pildistas Tatjana Siipan
Muigama paneb. Ma tean, suhelda tahab. Tegelt ta ei igatse. Lihtsalt tal igav. Kõik need aastad, kus ma teda tean, on ta mulle kinnitanud, et ta on üksik hunt ja ei vaja sõpru ega inimestega suhtlemist (mina ei saa aru, kuidas ma pidevalt meeste otsa koperdan, kes ennast huntidega võrdlevad?). Talle meeldiks elada üksinda, ilma igasuguse inimkontaktita iidses laanes ja toituda sellest, mida loodus ta õuele kätte juhatab.
Millest härra siis kirjutab? Kirjutab seadustest. Jagab infot. Sheerib Õhtulehe ja Delfi linke. Uurib, et kes mind ahistab. Ütleb, et mul on vildakas mälestus koosveedetud ajast. Kiidab ennast. Riidleb minuga kuritegude eest, mida ma pole jõudnud veel toime panna. Ütleb, et tal on piinlik mu blogi lugeda. Nagu ma ütlesin, täiesti üksiku hundi jutt.
 |
Ilmselge ju, et mina jätsin maha. Siin on tõestuseks foto sellest ööst. Haarasin oma kingad ja pagesin.
Milles küsimus?
|
Siis vahelduse mõttes tuletab mulle meelde milline psühhopaat ma olin ja kuidas ma ta hulluks ajasin, kui me veel abielus olime. Nii et vaesekesel ei jäänud muud üle, kui truudust murda ja siis abielust põgeneda.
Ainult ühest ma aru ei saa. Mis valu seda hunti sinna külla ajab ja külaelanikega lõkke ääres juttu puhuma sunnib, kui tal üksi nii hea on? Ja milleks üldse ulguda teemal, kes kelle hulluks ajas, maha jättis ja nüüd igavesti õnnelikult oma lossis elab? Ma olen leppinud tõsiasjaga, et ma olen veidrik. Minuga polegi lihtne. Ma olengi ebastabiilne ja nõudlik. Mul pole seesmist vajadust talle või teistele oma endistele kallimatele selleteemalisi meeldetuletuskirju saata. Ega ka vastupidi. Kirjutada neile, et ma olin parim asi, mis nendega kunagi juhtus ja olgu nad igavesti neetud, kuna mind vääriliselt hinnata ei osanud.
Ei, ma ei arva, et ta mind tagasi tahab. Seda rõhutab ta mulle igal võimalusel. Et ma ikka teaksin kui hirmus ja kohutav ma tema jaoks olen. Äkki ta muidu kardab, et ma selle ära unustan. Nii, et selline postitus tuli seekord. Ei taha üldse nii kirjutada, aga mis sa teed, uluvad öösel need üksikud hundid mu meiliboksis ja solvuvad, kui ma neist ei kirjuta. Viskan siis ühe värskelt veristatud lambakintsu neile järamiseks, ehk saab veidi rahu.
*Pildistas Tatjana Siipan
Kirjutaksin midagi lohutavat stiilis ''loodan et ta muutub'', aga sellised enesehaletsejad jäävadki küljes ilkuma. Sul on täiesti õigus selles, et tal on igav. See jutt, et sinu tegutsemine kuidagi pani teda petma, mitte ükski inimene ei tohiks kunagi sellist versiooni uskuda. Inimene kas petab või ei peta, punkt. Kasvõi lõpetab enne suhte. Olen igavusest teinekord eksi profiili vaadanud, ikka samasugune ennast haletsev inimene, jagab facebookis kurbi luuletusi (tõenäoliselt suunatud mõnele naisele). Mõtlesin kunagi, et kui ma oleks teinud x või y asja teistmoodi, kas midagi oleks olnud erinev. Ei. Sest kui inimene hoolib ja näeb, et sul on valus, siis ta muudab oma käitumist või lahkub. Ta ei jää kõrvale ega tee head nägu ega hoia nn valikuid avatuna. Annaks jumal et see üksik hunt su kunagi rahule jätab.
VastaKustutaMinu jaoks on lihtsalt veider see vajadus kontakti hoida. Kõik sai ammu läbi ja tookord jutudki selgeks räägitud. Tema on eluga edasi läinud ja mina oma teed. Milleks veel vanu asju üles kiskuda? Ja üldse, kui ma nii vastik olin, siis milleks minuga ühendust hoida? Peaks ju õnnest segane olema, et nüüd pole enam põhjust minuga suhelda? Kui lõpp siis lõpp.
KustutaJah, ise hoian ka mõnel endisel silma peal, aga ühendust võtma ei tõtta. Ma ei näe sellel mõtet. Isegi siis, kui lahkuminek oli sõbralik. Ammugi siis sellise suure draama puhul nagu lahutus.