Naljakas, aga mina olen päris pikalt elanud mingi pähetuubitud ütlusega, et piisab, kui üks inimene pingutab selleks, et suhe võiks toimida. Naljakas, sest ma alles nüüd hakkan aru saama, kui rumal see on. Mis suhe see on, kui ainult üks peab kurja vaeva nägema? Isegi sõprussuhted ei ole sellisel juhul kuigi jätkusuutlikud. Ainult töösuhe saab ühepoolselt toimida. Ise annad tööd, teed seda ja maksad endale palka.
Aga jah, tulles tagasi romantilise suhte juurde. Et siis ühest piisab. No sel juhul peaks ju ka ühest piisama, et kogu see asi upakile ajada. Ometi on just need, kes targutavad, et piisab kui üks armastab ja hoolitseb, et suhe toimiks, sama agarad kaagutajad, et ikka mõlemat on vaja suhte rikkumiseks. Mulle jälle tundub, et suhet ära rikkuda on kordades kergem kui seda säilitada. Suhted ei purune, kui mõlemad partnerid kõrvale panevad. Ikka siis, kui üks seda teeb ja süütu pool ei taha andestada. Või, kas lähevad paarid lahku, kui mõlematele meeldib rusikaid teise pihta viibutada? Minu meelest sellised paarid, kes koos rusikaid tõstavad, on koos enamasti päris kaua. Aga kui ainult üks sinikatega ringi käib, siis varem või hiljem võtab oma sinikad ja läheb minema. Või sõltlased. Kui mõlemad on, siis see ongi ühine mis seob. Kui ainult üks, siis teadagi. Seega, ühest ikkagi nagu piisaks. Lõhkumiseks.
Aga ülesehitamiseks? Hoidmiseks? Kui suhe algab, siis enamasti peab üks olema mees ja tegema esimese sammu (ei pea tingimata mees olema, lihtsalt traditsiooniliselt on nii). Ja siis see teine peab ka omalt poolt vastu sammu tegema. Kaua ta ikka jaksab muidu puu all laulmas käia, kui mingit tagasisidet ei tule? Seega, alustamiseks on vaja kaht - algatajat ja järgnejat. Suhte kulgedes on täiesti ootuspärane, et rollid vahetuvad. Toimivas suhtes vajavad mõlemad osapooled, seda tunnet, et nende eest hoolitsetakse, neid tunnustatakse ja austatakse. Armastusest rääkimata. Kui üks peab ka veel aastaid hiljem olema pidavalt algataja, siis see väsitab. Siis hakataksegi tähelepanu, mis muidu peaks tulema partnerilt, otsima väljapoolt koduseinu. Ja kes otsib, see leiab.
Pole üldse lihtne pikaajalises suhtes leida partneris jooni, mis endiselt vaimustavad. Nõuab eneseületust, et märgata häid loomujooni, töökust, lojaalsust ja armastust pisiasjades. Naised ütlevad, et mehed ei hinda, kuna ei too lilli. Mees ütleb, et miks ma neid lilli ikka toon mulle nad ei meeldi. Kui naine tahab nii väga neid lilli, siis miks ta endale neid ise ei osta? Ma ju teen teisi asju. Täidan kütusepaaki, viin prügi välja ja keeran kruvi seina. Kas see siis ei kõnele armastusest ja hoolimisest oma kaasa vastu? Mõlemal on õigus ja mõlemad eksivad. Naised peaksidki nägema mehe tegudes tõestust hoolimisest. Mehed aga peaksid tegema asju, mis meeldivad naistele, mitte enda, vaid kaasa pärast. Kumbki partner ei nõua midagi ületamatut. Täiesti tavalised kergesti teostatavad asjad. Kui endalt lihtsalt küsida: mis teeks mu kaasa õnnelikuks?
Miks see valem siis ei toimi, kui ainult üks üritab teist õnnelikuks teha? Sest, kui ainult üks endast annab ja teine ainult saab, siis see kasvatab isekust, mitte armastust. Ja isekus on armastuse vastand.
Suhe koosneb kahest osapoolest. On ebaõiglane panna kogu vastutus suhte õnnestumise eest ühele poolele.
Nii arvan mina. Aga mida mina ka tean? 100% mu abieludest on lõppenud lahutusega. Need kes ei oska, õpetavad?
*Üksinduse jäädvustas Tatjana Siipan
Aga jah, tulles tagasi romantilise suhte juurde. Et siis ühest piisab. No sel juhul peaks ju ka ühest piisama, et kogu see asi upakile ajada. Ometi on just need, kes targutavad, et piisab kui üks armastab ja hoolitseb, et suhe toimiks, sama agarad kaagutajad, et ikka mõlemat on vaja suhte rikkumiseks. Mulle jälle tundub, et suhet ära rikkuda on kordades kergem kui seda säilitada. Suhted ei purune, kui mõlemad partnerid kõrvale panevad. Ikka siis, kui üks seda teeb ja süütu pool ei taha andestada. Või, kas lähevad paarid lahku, kui mõlematele meeldib rusikaid teise pihta viibutada? Minu meelest sellised paarid, kes koos rusikaid tõstavad, on koos enamasti päris kaua. Aga kui ainult üks sinikatega ringi käib, siis varem või hiljem võtab oma sinikad ja läheb minema. Või sõltlased. Kui mõlemad on, siis see ongi ühine mis seob. Kui ainult üks, siis teadagi. Seega, ühest ikkagi nagu piisaks. Lõhkumiseks.
Aga ülesehitamiseks? Hoidmiseks? Kui suhe algab, siis enamasti peab üks olema mees ja tegema esimese sammu (ei pea tingimata mees olema, lihtsalt traditsiooniliselt on nii). Ja siis see teine peab ka omalt poolt vastu sammu tegema. Kaua ta ikka jaksab muidu puu all laulmas käia, kui mingit tagasisidet ei tule? Seega, alustamiseks on vaja kaht - algatajat ja järgnejat. Suhte kulgedes on täiesti ootuspärane, et rollid vahetuvad. Toimivas suhtes vajavad mõlemad osapooled, seda tunnet, et nende eest hoolitsetakse, neid tunnustatakse ja austatakse. Armastusest rääkimata. Kui üks peab ka veel aastaid hiljem olema pidavalt algataja, siis see väsitab. Siis hakataksegi tähelepanu, mis muidu peaks tulema partnerilt, otsima väljapoolt koduseinu. Ja kes otsib, see leiab.
Pole üldse lihtne pikaajalises suhtes leida partneris jooni, mis endiselt vaimustavad. Nõuab eneseületust, et märgata häid loomujooni, töökust, lojaalsust ja armastust pisiasjades. Naised ütlevad, et mehed ei hinda, kuna ei too lilli. Mees ütleb, et miks ma neid lilli ikka toon mulle nad ei meeldi. Kui naine tahab nii väga neid lilli, siis miks ta endale neid ise ei osta? Ma ju teen teisi asju. Täidan kütusepaaki, viin prügi välja ja keeran kruvi seina. Kas see siis ei kõnele armastusest ja hoolimisest oma kaasa vastu? Mõlemal on õigus ja mõlemad eksivad. Naised peaksidki nägema mehe tegudes tõestust hoolimisest. Mehed aga peaksid tegema asju, mis meeldivad naistele, mitte enda, vaid kaasa pärast. Kumbki partner ei nõua midagi ületamatut. Täiesti tavalised kergesti teostatavad asjad. Kui endalt lihtsalt küsida: mis teeks mu kaasa õnnelikuks?
Miks see valem siis ei toimi, kui ainult üks üritab teist õnnelikuks teha? Sest, kui ainult üks endast annab ja teine ainult saab, siis see kasvatab isekust, mitte armastust. Ja isekus on armastuse vastand.
Suhe koosneb kahest osapoolest. On ebaõiglane panna kogu vastutus suhte õnnestumise eest ühele poolele.
Nii arvan mina. Aga mida mina ka tean? 100% mu abieludest on lõppenud lahutusega. Need kes ei oska, õpetavad?
*Üksinduse jäädvustas Tatjana Siipan
Kommentaarid
Postita kommentaar