See postitus on sündinud kahel põhjusel. Esiteks olen ma jube eputrilla ja mul on hunnik uusi pilte, mida vaja jagada, et kõik näeksid kui ilus ja armas ma olen. No ja eks ma tegelikult tahan veel kord teha natuke reklaami oma fotograafile. Sest ta lihtsalt on nii ossom.
Kolm aastat olen Tatjana juures poseerimas käinud. Hingelt oleme väga sarnased. Armastame printsessikleite ja päikese käes sädelevaid ehteid. Vähe oluline pole ka see, et Tatjana suudab mu poisse tabada nende loomulikus olekus. Selliseid üheksateistkümnenda sajandi poseeritud pilte pole minu kuttidelt mõtet eeldada ja enne Tatjanaga kohtumist põdesin ma selle pärast ikka vägevalt. Aga nähes tulemust, oli see parem, kui ma oskasin loota.
Poisid ei taha üldse pildile jääda. Meil käib enne igat fotosessi mitmenädalane eeltöö, mille käigus lunitakse, anutakse, masseritakse, palutakse, ähvardatakse ja pressitakse välja. Ja lõpuks pildistamise päeval on kõik eelnev tulutu, sest nad kohe üldse ei taha pildile jääda. Ja ma saan aru. Ma ise vihkasin kuni Tatjanaga kohtumist pildistamist sama kirglikult. Nüüd ma olen juba targem (või lihtsalt vanem?) ja tean, et aeg möödub lennates ja fotod on hindamatu väärtusega mälestusesemed. Usun, et ühel päeval on ka poisid õnnelikud, et ma neid ikka sundisin piltidele jääma.
Aga tagasi tulles minu juurde.
Igapäevaselt ma lehvikkleitides ringi ei hõlju. Ikka teksades või äärmisel juhul pliiatsseelikus. Ja kuigi ka igapäevastes riietes võib end jäädvustada, siis kuidagi pidulikum on ikkagi end lille lüüa. Eriliselt dramaatiline on panna selga maksikleit, mis paljastaks selja ja õlad. Aga kuna see pole eluks hädavajalik ese, siis täishinda selle eest maksta oleks moraalselt vale. Kaltsukates on sellised kleidid reeglina väga jubedad. Ei taha neid eriti proovidagi, nendes ennast kaunitarina tundmisest rääkimata. Veel 24 tundi enne planeeritavat pildistamist saatsin Tatjanale hädasõnumi, et appi-appi, midagi pole selga panna.
Aga meil on töö juures üks klient, kes müüb viisakaid kantud rõivaid. Kuna oli kuu algus, siis tegin väikse tuuri klientide juures, et võtta elektri ning veenäidud. Ja mida ma näen, kui astun Moepärli punasele vaibale? Kleiti, mis mind justkui juba ootab. Nagu päriselt, see oli saatus! Sest kleit oli just elektrikilbi kõrval ja isegi kui ma poleks planeerinud poes väikest tiiru teha, oleksin seda kleiti ikka näinud. Ja ta sobis. Müüja küll ähvardas, et teised on ka teda selga proovinud, aga pole saanud lukku külje peal kinni. Teate, kuidas sellised väljakutsed mulle meeldivad? No ikka väga. Nagu juuresolevatelt piltidelt näete, luku sain kinni 😊.
Mis mulle Tatjana juures veel meeldib on see, et ta tuleb igasuguste hullude ideedega rõõmsalt kaasa. Nimelt sai kogu sess alguse sellest, et mina tahtsin juba eelmisel aastal jooga poosis pilte. Ma tean, ma tean, see on nii 2015! Kõik on juba teinud ja kõigil juba on, aga mina tahtsin ka. Loomulikult ei saanud neid eelmisel aastal teha, sest esiteks polnud ma enda meelest veel piisavalt sale ja teiseks polnud ma päris kindlasti mitte kuigi painduv. Seega, oli vaja ettevalmistust.
Kevadel hakkas juba tunduma, et võiks nagu teha. Aga kuidas, kus, millal? Spordiklubides pildistamisega on põhiliselt 2 takistust. Esiteks - inimesed, kes tahavad seal trenni teha või midagi. Ja teiseks - peeglid või lihtsalt ebaromantiline taust. Niisiis loodus, eks ole. Ja kui loodus, siis tingimata meri. Aga meri tähendab liiva ja tuult. Ja kes vähegi kaameratest midagi jagab, siis teab, et liiv on ilge tropp ja võib objektiivid hingusele saata. Ja need objektiivid pole teps mitte odavad mänguasjad. Nii siis võite ettekujutada Tatjana pikka nägu, kui ma hakkasin talle rannast jaurama. Aga nagu ma juba ütlesin, siis Tatjana tuleb ideedega kaasa.
Ja mitte ainult. Tatjanal on endal ka kuhjaga ideid. Ja kui ma ütlen kuhjaga, siis ma mõtlen ikka sellist korralikku kuhja, mitte mingit tagasihoidliku peotäit.
Mulle meeldib, et Tatjana läheneb igale kliendile vastavalt kliendist. See tähendab, et kui tal on mõne teise kliendiga mingi poos või paigutus hästi välja tulnud, siis ta hindab olukorda enne, kui sunnib oma järgnevat klienti sama stseeni läbi mängima. Kahjuks olen ma väga paljudel teisel fotograafidel märganud korduvaid poose, olenemata pildistatavatest. Minu jaoks mõjub see eemaletõukavalt ja ebaprofessionaalselt. Mõni poos lihtsalt ei sobi kõigile. See jätab võltsi ja sunnitud mulje. Ja okei, ma saan aru, et klient äkki soovib just selles poosis pilte, no ja kes maksab see tellib muusika. Aga...aga, fotograaf saab ju ometi otsustada kuidas ta oma portfooliot esitleb. Ja kui seal on kõik pildid äravahetamiseni sarnased, siis … noh, saate isegi aru.
Igatahes, kuigi Tatjanal on päris kindlasti oma stiil ja eelistused, siis tema fotosid vaadates näen ma mitmetahulisust. Ja see on ääretult sümpaatne.
Lisaks mõjub Tatjana väga turvaliselt. Meil saab alati hirmsasti nalja. Pildistamised temaga on mõnusalt pingevabad ja see kajastub ka lõpptulemusel. Pole sellist hambad ristis punnitamist ja hullult tõsist tööd. Või noh, ma räägin siin enda eest. Kuigi Tatjana mõjub soojalt, siis kindlasti pole tema pildid lohakad või suvalised. See ongi põhjus, miks ma ikka ja jälle avastan end tema kaamerasilma ees keerlemas ja pöörlemas.
Tatjana teeb nii portree kui perepilte, pilte koos lemmikloomadega, pulmapilte ja palju muud. Hind on tal arvestades kvaliteeti naeruväärselt soodne. Soovitan temaga pildistamine kokku leppida enne, kui ta aru saab, et tema pildid on väärt palju rohkem, kui ta nende eest küsib. Ühel päeval jõuab hinnatase kvaliteedile järele, pange tähele ja siis te veel kahetsete, et minu head nõu kuulda ei võtnud.
Kolm aastat olen Tatjana juures poseerimas käinud. Hingelt oleme väga sarnased. Armastame printsessikleite ja päikese käes sädelevaid ehteid. Vähe oluline pole ka see, et Tatjana suudab mu poisse tabada nende loomulikus olekus. Selliseid üheksateistkümnenda sajandi poseeritud pilte pole minu kuttidelt mõtet eeldada ja enne Tatjanaga kohtumist põdesin ma selle pärast ikka vägevalt. Aga nähes tulemust, oli see parem, kui ma oskasin loota.
Poisid ei taha üldse pildile jääda. Meil käib enne igat fotosessi mitmenädalane eeltöö, mille käigus lunitakse, anutakse, masseritakse, palutakse, ähvardatakse ja pressitakse välja. Ja lõpuks pildistamise päeval on kõik eelnev tulutu, sest nad kohe üldse ei taha pildile jääda. Ja ma saan aru. Ma ise vihkasin kuni Tatjanaga kohtumist pildistamist sama kirglikult. Nüüd ma olen juba targem (või lihtsalt vanem?) ja tean, et aeg möödub lennates ja fotod on hindamatu väärtusega mälestusesemed. Usun, et ühel päeval on ka poisid õnnelikud, et ma neid ikka sundisin piltidele jääma.
Aga tagasi tulles minu juurde.
Igapäevaselt ma lehvikkleitides ringi ei hõlju. Ikka teksades või äärmisel juhul pliiatsseelikus. Ja kuigi ka igapäevastes riietes võib end jäädvustada, siis kuidagi pidulikum on ikkagi end lille lüüa. Eriliselt dramaatiline on panna selga maksikleit, mis paljastaks selja ja õlad. Aga kuna see pole eluks hädavajalik ese, siis täishinda selle eest maksta oleks moraalselt vale. Kaltsukates on sellised kleidid reeglina väga jubedad. Ei taha neid eriti proovidagi, nendes ennast kaunitarina tundmisest rääkimata. Veel 24 tundi enne planeeritavat pildistamist saatsin Tatjanale hädasõnumi, et appi-appi, midagi pole selga panna.
Aga meil on töö juures üks klient, kes müüb viisakaid kantud rõivaid. Kuna oli kuu algus, siis tegin väikse tuuri klientide juures, et võtta elektri ning veenäidud. Ja mida ma näen, kui astun Moepärli punasele vaibale? Kleiti, mis mind justkui juba ootab. Nagu päriselt, see oli saatus! Sest kleit oli just elektrikilbi kõrval ja isegi kui ma poleks planeerinud poes väikest tiiru teha, oleksin seda kleiti ikka näinud. Ja ta sobis. Müüja küll ähvardas, et teised on ka teda selga proovinud, aga pole saanud lukku külje peal kinni. Teate, kuidas sellised väljakutsed mulle meeldivad? No ikka väga. Nagu juuresolevatelt piltidelt näete, luku sain kinni 😊.
Mis mulle Tatjana juures veel meeldib on see, et ta tuleb igasuguste hullude ideedega rõõmsalt kaasa. Nimelt sai kogu sess alguse sellest, et mina tahtsin juba eelmisel aastal jooga poosis pilte. Ma tean, ma tean, see on nii 2015! Kõik on juba teinud ja kõigil juba on, aga mina tahtsin ka. Loomulikult ei saanud neid eelmisel aastal teha, sest esiteks polnud ma enda meelest veel piisavalt sale ja teiseks polnud ma päris kindlasti mitte kuigi painduv. Seega, oli vaja ettevalmistust.
Kevadel hakkas juba tunduma, et võiks nagu teha. Aga kuidas, kus, millal? Spordiklubides pildistamisega on põhiliselt 2 takistust. Esiteks - inimesed, kes tahavad seal trenni teha või midagi. Ja teiseks - peeglid või lihtsalt ebaromantiline taust. Niisiis loodus, eks ole. Ja kui loodus, siis tingimata meri. Aga meri tähendab liiva ja tuult. Ja kes vähegi kaameratest midagi jagab, siis teab, et liiv on ilge tropp ja võib objektiivid hingusele saata. Ja need objektiivid pole teps mitte odavad mänguasjad. Nii siis võite ettekujutada Tatjana pikka nägu, kui ma hakkasin talle rannast jaurama. Aga nagu ma juba ütlesin, siis Tatjana tuleb ideedega kaasa.
Ja mitte ainult. Tatjanal on endal ka kuhjaga ideid. Ja kui ma ütlen kuhjaga, siis ma mõtlen ikka sellist korralikku kuhja, mitte mingit tagasihoidliku peotäit.
Mulle meeldib, et Tatjana läheneb igale kliendile vastavalt kliendist. See tähendab, et kui tal on mõne teise kliendiga mingi poos või paigutus hästi välja tulnud, siis ta hindab olukorda enne, kui sunnib oma järgnevat klienti sama stseeni läbi mängima. Kahjuks olen ma väga paljudel teisel fotograafidel märganud korduvaid poose, olenemata pildistatavatest. Minu jaoks mõjub see eemaletõukavalt ja ebaprofessionaalselt. Mõni poos lihtsalt ei sobi kõigile. See jätab võltsi ja sunnitud mulje. Ja okei, ma saan aru, et klient äkki soovib just selles poosis pilte, no ja kes maksab see tellib muusika. Aga...aga, fotograaf saab ju ometi otsustada kuidas ta oma portfooliot esitleb. Ja kui seal on kõik pildid äravahetamiseni sarnased, siis … noh, saate isegi aru.
Igatahes, kuigi Tatjanal on päris kindlasti oma stiil ja eelistused, siis tema fotosid vaadates näen ma mitmetahulisust. Ja see on ääretult sümpaatne.
Lisaks mõjub Tatjana väga turvaliselt. Meil saab alati hirmsasti nalja. Pildistamised temaga on mõnusalt pingevabad ja see kajastub ka lõpptulemusel. Pole sellist hambad ristis punnitamist ja hullult tõsist tööd. Või noh, ma räägin siin enda eest. Kuigi Tatjana mõjub soojalt, siis kindlasti pole tema pildid lohakad või suvalised. See ongi põhjus, miks ma ikka ja jälle avastan end tema kaamerasilma ees keerlemas ja pöörlemas.
Tatjana teeb nii portree kui perepilte, pilte koos lemmikloomadega, pulmapilte ja palju muud. Hind on tal arvestades kvaliteeti naeruväärselt soodne. Soovitan temaga pildistamine kokku leppida enne, kui ta aru saab, et tema pildid on väärt palju rohkem, kui ta nende eest küsib. Ühel päeval jõuab hinnatase kvaliteedile järele, pange tähele ja siis te veel kahetsete, et minu head nõu kuulda ei võtnud.
Kommentaarid
Postita kommentaar