Elukaaslane

Püüdsin analüüsida, et miks see Jesper Parve mulle nii närvidele käib? Pole ta ju isiklikult mulle midagi halba teinud? Las ta elab oma elu nii nagu heaks arvab ja kirjutab sellest nii nagu talle meeldib. Miks ma seda nii hinge võtan?

No esiteks ajas muidugi hullult närvi see tema vasturääkivus. Ühes lõigus räägib üht ja siis kaks lõiku hiljem, endale risti vastu. Noh, kõigil võib ju juhtuda. Ühes hetkes mõtled nii ja teises naa. Aga sellistes põhiasjades võiks ju mingi stabiilsus olla? Ütled, et oled elus nii palju trenni teinud, et enam ei soovi. Okei, arusaadav. Aga kuidas sa siis äkki jälle teatad, et näed iga päev peab trenni jaoks aega leidma ja pärast seda on nii mõnus? Või alkohol. Ei, mees kirjutab, mul on pärast joomist ikka ilgelt halb olla ja sellepärast ei joo. Iga järgnev peatükk lõppeb õpetussõnadega, kuidas ta võtab klaasi veini et rahuneda, lõõgastuda, mõtteid koondada või mida iganes. Kumb siis on? Jood iga päev klaasikese või ei joo üldse? Otsusta ära juba! Ma võiksin näiteid edasi tuua, aga sellel pole mõtet. Lähen veel vihasemaks.

Samas, on asju millega ma olen nõus. Näiteks, et naised vajavad turvalisust. Aga kuidas seda turvalisust naisele pakkuda? Konkreetselt see mees ei püsi pudeliski paigal. Mitu korda aastas pakib oma asjad ja kolib ühest kohast teise. Okei, elupaik ei pea olema tingimata turvalisuse allikaks. Raha äkki? Ei, loen ridade vahelt välja, et rahaga on ka kehvasti. Kord on, siis jälle pole. Aga nõustun, et raha vähesus võib mõnikord paari ka hoopis kokku siduda. Meil mehega oli just nii. No äkki siis suhe ise võiks olla turvaline? Siin kohal ma tunnistan, et kuigi mulle on saadetud pilte vannitoas asuvatest tükiseepidest ja ma nüüd tean, et ma pole viimane dinosaurus, kes neid kasutab, siis ühes teises asjas olen ma vist küll päriselt viimane. Nimelt, kooselu.

Kui sa oled mees ja tood naise koju, siis ole lõpuni mees ja tee see naine ka seaduse ees enda omaks. Eriti, kui teil on juba lapsed ka. Ma tean, et see pole populaarne arvamus ja kohe lendab kohale tuhatüks targemat, kes teatavad, et ega paber kedagi koos ei hoia ja abielu ongi iganenud institutsioon. Nõus. Sellega, et paber kedagi koos ei hoia. Aga see paber annab ikkagi turvatunde. Turvatunde nii naisele, kui ka lastele. Tööandjaga ju ka teed lepingu. Paberi. Kas see tähendab, et sa pead elu lõpuni tema alluvuses töötama? Lihtsalt sel hetkel sa tead, et kuna oled kohustuse võtnud, siis on mõlemal poolel vastutus ning õigused. Muidu me võiks ju kõik lihtsalt kokkuleppe alusel käia tööl, nii kuidas tahame. Palka saaksime ka nii, kuidas tööandja otsustab. Kui meid vallandatakse, poleks meil kusagilt õigust ega abi taga nõuda. Leping annab turvatunde. Meeldib seda siis inimestele tunnistada või mitte.

Sest kes on elukaaslane? Keegi, kellega sa jagad elupinda. Selleks võib olla naine, mees, lapsed, haige vanaisa, koeranässakas, tarakan või naabrimees. Elate koos. Ühine katus peakohal. Elukoha suhtes ühised huvid, vastutus, õigused ning kohustused. Üksteise suhtes on ka teatud kohustused ning õigused. Järelikult elukaaslased. Aga keegi ei solvu, kui naabrimees korteri maha müüb ja Tiskres villa ostab. Või kui lapsed saavad täisealiseks ning välja kolivad. Ja vanaisa aegajalt hooldajaõega natuke mürab. Millegipärast, saadakse aga kohutavalt pahaseks, kui sama tiitliga pärjatud mees/naine kohvrid pakib või Wolt kulleriga õrnusi vahetab. Mille alusel?

Ma arvan, et kokkuvõttes see asjaolu pahandaski mind kõige enam. Et Jesper peab end meeste eestkõnelejaks ning guruks, ja siis sellises, minu jaoks, elementaarses asjas on täielik suss. Räägib küll sellest, kuidas naised peaksid olema, et mees küla peale ei läheks tähelepanu otsima ja milline on oma naisele õige mees. Räägib, aga ei tee. Jah, ma saan aru, tema vanemad lahutasid, kui ta noor oli. Ja et tal jäi isa eeskujust vajaka, kuna ema üksi kasvatas. Boo-freaking-huu! Newsflash - sa pole eriline! We are all broken and damaged. Sa ei saa jääda lõpmatuseni enesehaletsusse marineeruma. Ühel hetkel pead sa selle saasta endalt maha raputama ja man up. Miks sa eeldad, et su naine end sulle jäägitult pühendab, kui sa ei suuda isegi sellist väikest asja teha ja talle oma nimi anda? Kuidas su naine peaks end turvaliselt tundma, teades, et sa elad all options open? Ei, päris siiralt, kuidas?