Kunagi ma kirjutasin sellest, et kas eksiga on võimalik sõber olla (link). Aga kas on võimalik olla päriselt sõber kellegagi, kes sulle küll meeldis, aga nö asja sellest ei saanud?
Ma arvan, et mul mõned sellised sõbrad on olemas küll. Üks pool oli natuke armunud ja lootis romantikat, aga teine ei soovinud/polnud vaba. Aja jooksul läks tunne üle ja alles jäi sõprus. Aga on ka selliseid olukordi, kus tunne üle ei lähe. Saad küll mõistusega aru, et EI, but the heart wants, what the heart wants. Siis on minu meelest parem üldse mitte suhelda. Liiga raske. Raske mõlemale. Nii sellele, kellel on tunded, kui ka tollele teisele. Sest, kui tunded on tugevad, siis on neid varjata pea võimatu. Ja kui teine näeb, et sa teda jätkuvalt kutsikapilguga vahid, siis ei saa ju vabaks lasta ja rahulikult sõprust nautida.
Sõprus on midagi väga intiimset. Minu meelest. Kui keegi ikka mu sõber on, siis viskan ma temaga nalja, patsutan õlale, kallistan, annan põsemusi ja vahetan tema nähes riideid. Olenemata soost. Sest sõber on nagu vend - sooneutraalne.
Seega, saate aru kuidas igaühega pole päriselt võimalik sellist sügavat sõprust saavutada? Kujutage ette olukorda, kus Malle ja Kalle lähevad koos randa. Esimeses stsenaariumis on nad sõbrad, ilma vihjeta romantikale. No problem. Aga kui näiteks Kallel olid kunagi tunded ja ta näeb Mallet kampsunit seljast venitamas? Või kui Mallel olid teatud ootused ja Kalle tema selga kreemitab? Big problem.
Mõnikord on nii, et tunded kellegi vastu kestavad täpselt nii kaua, kuni sa seda inimest paremini tundma õpid. Nagu kunst. Kaugelt on ilus, aga sisse suumides näed korrapäratuid pintslitõmbeid ja värviparandusi. Siis on lihtne. Halvem variant on see, kui sa õpid tundma ja iga päevaga avaneb sulle teise inimese peidusolev ilu. Ja sa tunned, kuidas sa vääramatu jõuga upud selle inimese sisse. Nii, et sa lõpuks ise ka aru ei saa, kus lõppeb tema ja kust algad sina. Näed tema nõrkusi ja puudujääke ning selle asemel, et mõjuda eemaletõukavalt, tõmbavad need rohkem tema poole. Ühel hetkel avastad, et ei möödu päevagi, kui poleks selle inimesega paar mõtet vahetanud. Ärkad hommikul ja ootad tema sõnumit. Käid ringi tobeda naeratusega, nii, et isegi teised juba märkavad ning uurivad selle kohta. Vestlusteemad muutuvad sügavamaks. Nähes või kuuldes midagi toredat, soovid seda temaga jagada. Ja sa mõtled, et miks ta seda ometi teeb? Kas ta tõesti ei mõista, kui raske sul niigi on temast mitte mõelda? Temasse mitte armunud olla?
Mina isiklikult, mina ei saa. Ei saa suhelda, kui ma näen teise tundeid. Sellepärast ei andnud ma endale lõpuks rohelist tuld ka sõbranna mittepeikaga. Paar korda kohtusime ja suhtlesime, aga mitte enam. Sest ma nägin. Nägin, et tal on raske. Ja mul on ka raske. Sest ma ei saaks talle pakkuda seda, mida ta minult ootab. Ja nalja pärast kellegi emotsioonidega mängida, see pole minu teema. Süda keelaks.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Ma arvan, et mul mõned sellised sõbrad on olemas küll. Üks pool oli natuke armunud ja lootis romantikat, aga teine ei soovinud/polnud vaba. Aja jooksul läks tunne üle ja alles jäi sõprus. Aga on ka selliseid olukordi, kus tunne üle ei lähe. Saad küll mõistusega aru, et EI, but the heart wants, what the heart wants. Siis on minu meelest parem üldse mitte suhelda. Liiga raske. Raske mõlemale. Nii sellele, kellel on tunded, kui ka tollele teisele. Sest, kui tunded on tugevad, siis on neid varjata pea võimatu. Ja kui teine näeb, et sa teda jätkuvalt kutsikapilguga vahid, siis ei saa ju vabaks lasta ja rahulikult sõprust nautida.
 |
| Ükskõik kui palju vett on merre voolanud, mõnest asjast ei saa üle. |
Sõprus on midagi väga intiimset. Minu meelest. Kui keegi ikka mu sõber on, siis viskan ma temaga nalja, patsutan õlale, kallistan, annan põsemusi ja vahetan tema nähes riideid. Olenemata soost. Sest sõber on nagu vend - sooneutraalne.
Seega, saate aru kuidas igaühega pole päriselt võimalik sellist sügavat sõprust saavutada? Kujutage ette olukorda, kus Malle ja Kalle lähevad koos randa. Esimeses stsenaariumis on nad sõbrad, ilma vihjeta romantikale. No problem. Aga kui näiteks Kallel olid kunagi tunded ja ta näeb Mallet kampsunit seljast venitamas? Või kui Mallel olid teatud ootused ja Kalle tema selga kreemitab? Big problem.
Mõnikord on nii, et tunded kellegi vastu kestavad täpselt nii kaua, kuni sa seda inimest paremini tundma õpid. Nagu kunst. Kaugelt on ilus, aga sisse suumides näed korrapäratuid pintslitõmbeid ja värviparandusi. Siis on lihtne. Halvem variant on see, kui sa õpid tundma ja iga päevaga avaneb sulle teise inimese peidusolev ilu. Ja sa tunned, kuidas sa vääramatu jõuga upud selle inimese sisse. Nii, et sa lõpuks ise ka aru ei saa, kus lõppeb tema ja kust algad sina. Näed tema nõrkusi ja puudujääke ning selle asemel, et mõjuda eemaletõukavalt, tõmbavad need rohkem tema poole. Ühel hetkel avastad, et ei möödu päevagi, kui poleks selle inimesega paar mõtet vahetanud. Ärkad hommikul ja ootad tema sõnumit. Käid ringi tobeda naeratusega, nii, et isegi teised juba märkavad ning uurivad selle kohta. Vestlusteemad muutuvad sügavamaks. Nähes või kuuldes midagi toredat, soovid seda temaga jagada. Ja sa mõtled, et miks ta seda ometi teeb? Kas ta tõesti ei mõista, kui raske sul niigi on temast mitte mõelda? Temasse mitte armunud olla?
Mina isiklikult, mina ei saa. Ei saa suhelda, kui ma näen teise tundeid. Sellepärast ei andnud ma endale lõpuks rohelist tuld ka sõbranna mittepeikaga. Paar korda kohtusime ja suhtlesime, aga mitte enam. Sest ma nägin. Nägin, et tal on raske. Ja mul on ka raske. Sest ma ei saaks talle pakkuda seda, mida ta minult ootab. Ja nalja pärast kellegi emotsioonidega mängida, see pole minu teema. Süda keelaks.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Kommentaarid
Postita kommentaar