Ma olen alati suhtunud oma olukorda nii, et kuigi lahutus lõpetas abielu, ei lõpetanud see laste ja lapsevanema suhteid. Olen nii suhtunud, kuna seda sätestab seadus. Lisaks on see minu meelest ka eetiliselt ning moraalselt õigem. See tähendab, et ma pole mitte ainult takistanud laste kokkusaamist isaga, vaid seda toetanud ja õhutanud.
Lapsed on erinevad. Suhted vanematega on ka erinevad. Seega mind väga ei üllatanud, et osad poisid ühel hetkel eelistasid isaga vähem suhelda. Vahel nii, et nädalate kaupa ei kohtunud. Isegi nüüd, kui mul on auto ja ma saan poisid isa juurde viia ning seal tuua, eelistavad nad ikkagi kodus olemist. Ausalt, see ärritab mind. Esiteks sellepärast, et ma tahaks ka vahel üksi olla või võõrustada sõpru nii, et keegi pidevalt mul kukil ei elaks. Aga peamiselt sellepärast, et mind ei süüdistataks laste ülesässitamises isa vastu või suhtlemise keelamises. Sest seda just tehakse. See on klišee põhjusega, et vanemad maksavad endistele abikaasadele laste kaudu kätte. Ja nii lihtne oleks arvata, et kui pojad ei käi isa juures, siis kas ma a) keelan seda või b) räägin isa kohta igasugust jura kokku, nii et lapsed ise ei soovi tema juurde minna. Ja seda olukorda ma soovin vältida.
Nüüd, mõned inimesed minu tutvusringkonnast on avaldanud arvamust, et mitte öelda survet, selles osas, et ma peaksin piirama või lausa keelama lastel oma isaga suhtlemist. Põhjusel, et isa ei ole lastele heaks eeskujuks.
See on kahe otsaga asi. Jah, nende isa on hakanud pärast lahutust tegelema igasuguste kahtlaste kommetega ja info ning meelelahutus, mida ta poistele tutvustab, ei ole ülesehitav ega eakohane. Ma olen oma eksmehele isegi öelnud, et kui ühel päeval hakkavad laekuma menetlusteavitused, siis mina suunan need vähimagi kõhkluseta tema aadressile. Aga kas see on põhjus lastega suhtlemise piiramiseks?
Poisid ei ole enam nii väiksed, et ei suudaks ise otsustada, kellega nad soovivad või ei taha suhelda. Kolm neljandikku on vanuses, et kui me täna lahutaksime ja oleks istung, saaksid nad ise otsustada, kelle juurde kolida. Minu juurde jäid nad tookord…. Ma ei teagi täpselt miks. Aga kindlasti mitte sellepärast, et ma oleksin parem eeskuju või parem lapsevanem. Ju oli nii lihtsalt mugavam.
Ja ma ei kirjuta seda siia selleks, et tulevikus õigustada laste takistamist isaga suhtlemisel. Ma ei kavatse seda teha. Pole kunagi kavatsenud ja vaevalt, et miski muutub. Kirjutan sellepärast, et tutvustada maailma, mis peitub lahutatud vanemate suletud uste taga. Öeldakse küll, et otsus on sinu, aga seda mõeldakse ainult nii kaua tõsiselt, kui sa teed täpselt nii nagu nemad heaks arvavad. Tol korral olid vähesed minu poolt, kui ma soovisin lahutada. Soovitati andestada, pingutada rohkem, enda ja laste pärast. Et mitte lõhkuda peret. Kui ma ikkagi lahutasin, hakati soovitama, kuidas ma peaksin alimente nõudma ja muid asju. Nüüd siis lapsed. Nii lihtne oleks lasta kõigil õpetajatel öelda, mida teha ja oma hinges kahtluseseemneid külvata. Tundub et teised ju teavad, muidu nad ei õpetaks.
Ma hakkan vaikselt aru saama kõigist neist lugudest, mis tunduvad kõrvalt vaadates täiesti uskumatud. Et kuidas kaks täiskasvanut inimest ei suuda omavahel enam normaalselt hakkama saada ja veavad ka kõik kõrvalseisjad läbi muda. Jah, alguses on see mõistetav, sest sul on valus. Ühel hetkel võiks see mööda minna ja valust üle saada. Kaua sa istud vihast vahutades herilase pesa otsas? See on ju nii väsitav! Ja mis puutub ütlejatesse ning õpetajatest - neid huvitab konflikt ja draama, mitte lahendused. Ja nad on esimesed, kes tõstavad käed üles ja taganevad, kui asjad lähevad tõeliselt tuliseks. Ütlevad siis siiralt silma vaadates: "Sina oled ju täiskasvanu ja pead oma otsuste eest vastutama."
Tehkem siis otsuseid, mille tagajärgedega me toime tuleme ja kõigesse muusse suhtugem nagu tänavamürasse - panna tähele, aga mitte lasta edasiliikumist takistada.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Lapsed on erinevad. Suhted vanematega on ka erinevad. Seega mind väga ei üllatanud, et osad poisid ühel hetkel eelistasid isaga vähem suhelda. Vahel nii, et nädalate kaupa ei kohtunud. Isegi nüüd, kui mul on auto ja ma saan poisid isa juurde viia ning seal tuua, eelistavad nad ikkagi kodus olemist. Ausalt, see ärritab mind. Esiteks sellepärast, et ma tahaks ka vahel üksi olla või võõrustada sõpru nii, et keegi pidevalt mul kukil ei elaks. Aga peamiselt sellepärast, et mind ei süüdistataks laste ülesässitamises isa vastu või suhtlemise keelamises. Sest seda just tehakse. See on klišee põhjusega, et vanemad maksavad endistele abikaasadele laste kaudu kätte. Ja nii lihtne oleks arvata, et kui pojad ei käi isa juures, siis kas ma a) keelan seda või b) räägin isa kohta igasugust jura kokku, nii et lapsed ise ei soovi tema juurde minna. Ja seda olukorda ma soovin vältida.
Nüüd, mõned inimesed minu tutvusringkonnast on avaldanud arvamust, et mitte öelda survet, selles osas, et ma peaksin piirama või lausa keelama lastel oma isaga suhtlemist. Põhjusel, et isa ei ole lastele heaks eeskujuks.
See on kahe otsaga asi. Jah, nende isa on hakanud pärast lahutust tegelema igasuguste kahtlaste kommetega ja info ning meelelahutus, mida ta poistele tutvustab, ei ole ülesehitav ega eakohane. Ma olen oma eksmehele isegi öelnud, et kui ühel päeval hakkavad laekuma menetlusteavitused, siis mina suunan need vähimagi kõhkluseta tema aadressile. Aga kas see on põhjus lastega suhtlemise piiramiseks?
Poisid ei ole enam nii väiksed, et ei suudaks ise otsustada, kellega nad soovivad või ei taha suhelda. Kolm neljandikku on vanuses, et kui me täna lahutaksime ja oleks istung, saaksid nad ise otsustada, kelle juurde kolida. Minu juurde jäid nad tookord…. Ma ei teagi täpselt miks. Aga kindlasti mitte sellepärast, et ma oleksin parem eeskuju või parem lapsevanem. Ju oli nii lihtsalt mugavam.
Ja ma ei kirjuta seda siia selleks, et tulevikus õigustada laste takistamist isaga suhtlemisel. Ma ei kavatse seda teha. Pole kunagi kavatsenud ja vaevalt, et miski muutub. Kirjutan sellepärast, et tutvustada maailma, mis peitub lahutatud vanemate suletud uste taga. Öeldakse küll, et otsus on sinu, aga seda mõeldakse ainult nii kaua tõsiselt, kui sa teed täpselt nii nagu nemad heaks arvavad. Tol korral olid vähesed minu poolt, kui ma soovisin lahutada. Soovitati andestada, pingutada rohkem, enda ja laste pärast. Et mitte lõhkuda peret. Kui ma ikkagi lahutasin, hakati soovitama, kuidas ma peaksin alimente nõudma ja muid asju. Nüüd siis lapsed. Nii lihtne oleks lasta kõigil õpetajatel öelda, mida teha ja oma hinges kahtluseseemneid külvata. Tundub et teised ju teavad, muidu nad ei õpetaks.
Ma hakkan vaikselt aru saama kõigist neist lugudest, mis tunduvad kõrvalt vaadates täiesti uskumatud. Et kuidas kaks täiskasvanut inimest ei suuda omavahel enam normaalselt hakkama saada ja veavad ka kõik kõrvalseisjad läbi muda. Jah, alguses on see mõistetav, sest sul on valus. Ühel hetkel võiks see mööda minna ja valust üle saada. Kaua sa istud vihast vahutades herilase pesa otsas? See on ju nii väsitav! Ja mis puutub ütlejatesse ning õpetajatest - neid huvitab konflikt ja draama, mitte lahendused. Ja nad on esimesed, kes tõstavad käed üles ja taganevad, kui asjad lähevad tõeliselt tuliseks. Ütlevad siis siiralt silma vaadates: "Sina oled ju täiskasvanu ja pead oma otsuste eest vastutama."
Tehkem siis otsuseid, mille tagajärgedega me toime tuleme ja kõigesse muusse suhtugem nagu tänavamürasse - panna tähele, aga mitte lasta edasiliikumist takistada.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Kommentaarid
Postita kommentaar