Head sõnad

Viimasel ajal on liiga palju häid sõnu mu aadressile tulnud. Esiteks need tavalised. Õde saadab sõnumi, et luges mu postitust ja jube vaimukas. Sõbranna ütleb, et talle meeldis mu postitus lausa nii väga, et luges selle töö juures kolleegidele ette. Siis näen, et Mae tsiteerib mu mõtteid oma blogis ja kutsub mind lemmikuks. Ma pidin seda mitu korda lugema, kohe üldse ei suutnud uskuda. Ja siis veel armsad postituste kommentaarid, mida on viimase nädala jooksul kamaluga tulnud.

Sellised head sõnad muudavad mind väga alandlikuks. Veider küll. Võiks ju eeldada, et hoopis uhkeks või ennast täis, aga ei. Neid on nii võõras lugeda. Kuidagi kohmetuks muudavad. Tundub, et keegi on eksinud. Kirjutanud vale postituse alla oma kommentaari. Või siis vähemalt kõvasti liialdavad.

Raske on enda aadressil head kuulda. Imelik. Mitte et ma tahaks, et teised mulle halvasti ütleks, aga sellega oleks vist lihtsam leppida 😃. Vihastuksin korra, areneksin ja läheksin elus edasi. Aga kui öeldakse hästi, siis kuidas areneda? Mida veel paremini teha? Samamoodi ei saa ju jätkata. Paigalseis = taandareng.

See on sarnane sellele, kui öeldakse, et ma olen ilus. Mis ma selleks ikka nii väga teinud olen? Olin Moskva olümpiamängude ajal kõige väledam spermatosoid?

Veider küll, aga positiivne tagasiside halvab mind. Tahaks kuhugi koopasse ennast peita ja üldse enam mitte kirjutada. Kardan lugejaile pettumust valmistada. Aga eks ma püüan leppida sellega. Harjuda ja omaks võtta. Praegu olen aga igast ilusast sõnast sügavalt liigutatud. Päris ausalt kohe.

*Pildistas Kadri Vahtramäe