Kallis!

Sõbranna saatis mulle reede õhtul, vahetult enne tööpäeva lõppu, sõnumi. Kirjutab:
"MIDA ma just kuulsin! Tüüp (alluv) töö juurest helistas ja kõne lõpus ütleb "Ok, tsau, kalli!"
Mul tuli natuke pissi püksi, nii naljakas oli.

Siin ei pea väga pead murdma, et mis juhtus. Ebasündsalt lähedasi tundeid need kaks omavahel ei jaga. Järelikult, mees automaatselt ütles nii. Mina olen kunagi lapsepõlves õpetajale "emme" öelnud, näiteks.

Aga see "kalli", see meenutas mulle mu eksmeest. Tema nimelt kutsus mind "kalliks". Nagu nime asemel, või nii. Kõik tuttavad muudkui ohkisid ja ahkisid, et küll on ikka armas ja vahva mees. Naine talle nii kallis, et kutsubki teda kohe nii. No jah. Põhjus, miks ta seda tegi selgus hiljem ja oli küllaltki proosaline.

Nimelt hakkas mees ka seda järgmist prouat "kalliks" kutsuma. Ja sellest järgmist. Vahel, kui ta mulle helistab ja minuga räägib, siis ta ikka veel ütleb mulle "kallis". Aga ega ma talle enam ju ometi kallis pole. Kalliks olen küll maksma läinud, aga seda ta silmas ei pea. Asi selles, et mehel on lihtsalt nimede peale kohutavalt halb mälu. Ja nii ongi tal lihtsam kõiki naisi "kalliteks" kutsuda, kui püüda nende nimesid meelde jätta.

*Pildistas Kadri Vahtramäe