Nädalavahetusel ärkasid kaks vanemat üles ja said valusalt teadlikuks sellest, et kolme lapse asemel on neil nüüd üks. Nähtamatu vaenlane oli mööda gaasitoru hiilinud nende koju ja neid röövinud. Ükski kindlustusselts ei kaitse selle vastu.
Kui laps kaotab vanemad, siis kutsutakse teda orvuks. Kui abikaasa sureb, nimetatakse teist leseks. Aga kui vanem kaotab lapse? Kuidas teda siis hüütakse? Kaotus, mida kogeb lapsevanem, on nii suur, nii mõeldamatu, nii tohutult kirjeldamatu, et selle jaoks ei olegi sõna.
Mõned nädalad tagasi kuulsin, et minu tuttav perekond kaotas lapse. Neil oli tütar ja kolm poega. Nüüd on neil kolm poega ja kuristik südames, mida ei paika miski. Kuidas sa elad edasi, kui sul pole enam last? Mis sunnib sind hommikuti üles tõusma ja asju ajama? Mille nimel sa pingutad ja näed vaeva? Mis sind üldse enam rõõmustab?
Kolleegide keskel arutasime seda teemat. Rääkisin oma tuttavatest, et nende 15 aastane tüdruk oli pikalt põdenud depressiooni ja ühel hetkel ei näinud enam väljapääsu. Olen juba teiste käest kuulnud, et tõenäoliselt polnud see tahtlik. Noh, mulle tundub, et endale kogemata liiga teha on küllaltki raske. Isegi meelega on keeruline. Suurem enamus peab ikka mitu korda proovima, enne kui õnnestub. Aga et viieteistaastane kohe esimesel korral hakkama saab…. See kõneleb suurest ängist, meeleheitest ja ettekavatsetusest. Aga see on minu isiklik nägemus asjast.
Kolleeg ütles kohe väga karmilt, et selline asi saab juhtuda ainult siis, kui ema on halb. Loomulikult tegi selle kuulmine haiget. Küsisin, et kuidas oleks saanud ema midagi muuta? Ütles, et kui on selline olukord, siis ema peaks olema 24/7 lapse kõrval, et too endale kätt külge ei paneks. Jah, ideaalses maailmas. Päris maailmas on nii, et emaks olemine ei too leiba lauale, ega elektrit pistikusse.
Emana ma niigi tunnen, et olen saamatu. 24/7. Kui mu lapsed hilinevad kooli, tunnen süüd. Kui neil on halvad hinded, tunnen süüd. Kui nad vajavad prille, tunnen süüd. Kui nad köhivad, aevastavad, tatistavad - tunnen süüd. Ammugi siis, kui nendega päriselt midagi tõsist juhtub. Kui nad kukuvad ja löövad pea ära. Kui nad põletavad ennast. Kui nad ….Mõte sellest, kui nendega peaks midagi pöördumatut juhtuma, on liiga jube, et seda isegi kirja panna. Ja kui ma kuulen, et ühiskond suhtubki asjasse nii, et kui lapsega peaks midagi juhtuma, siis ema vastutab. Olenemata asjaoludest. See kasvatab süüd.
Ja et selle süüga toime tulla, hakkavadki inimesed endale muinasjutte välja mõtlema. Veenavad end, et see oli saatus. Et tal ongi nüüd parem. Vähemalt ei pea ta enam kannatama. Jumalal oli veel ühte inglit vaja. Muinasjutud. Üks õõnsam, kui teine. Aga aitavad. Peavad aitama. Sest kui ei aitaks, mis siis oleks?
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Kui laps kaotab vanemad, siis kutsutakse teda orvuks. Kui abikaasa sureb, nimetatakse teist leseks. Aga kui vanem kaotab lapse? Kuidas teda siis hüütakse? Kaotus, mida kogeb lapsevanem, on nii suur, nii mõeldamatu, nii tohutult kirjeldamatu, et selle jaoks ei olegi sõna.
Mõned nädalad tagasi kuulsin, et minu tuttav perekond kaotas lapse. Neil oli tütar ja kolm poega. Nüüd on neil kolm poega ja kuristik südames, mida ei paika miski. Kuidas sa elad edasi, kui sul pole enam last? Mis sunnib sind hommikuti üles tõusma ja asju ajama? Mille nimel sa pingutad ja näed vaeva? Mis sind üldse enam rõõmustab?
Kolleegide keskel arutasime seda teemat. Rääkisin oma tuttavatest, et nende 15 aastane tüdruk oli pikalt põdenud depressiooni ja ühel hetkel ei näinud enam väljapääsu. Olen juba teiste käest kuulnud, et tõenäoliselt polnud see tahtlik. Noh, mulle tundub, et endale kogemata liiga teha on küllaltki raske. Isegi meelega on keeruline. Suurem enamus peab ikka mitu korda proovima, enne kui õnnestub. Aga et viieteistaastane kohe esimesel korral hakkama saab…. See kõneleb suurest ängist, meeleheitest ja ettekavatsetusest. Aga see on minu isiklik nägemus asjast.
Kolleeg ütles kohe väga karmilt, et selline asi saab juhtuda ainult siis, kui ema on halb. Loomulikult tegi selle kuulmine haiget. Küsisin, et kuidas oleks saanud ema midagi muuta? Ütles, et kui on selline olukord, siis ema peaks olema 24/7 lapse kõrval, et too endale kätt külge ei paneks. Jah, ideaalses maailmas. Päris maailmas on nii, et emaks olemine ei too leiba lauale, ega elektrit pistikusse.
Emana ma niigi tunnen, et olen saamatu. 24/7. Kui mu lapsed hilinevad kooli, tunnen süüd. Kui neil on halvad hinded, tunnen süüd. Kui nad vajavad prille, tunnen süüd. Kui nad köhivad, aevastavad, tatistavad - tunnen süüd. Ammugi siis, kui nendega päriselt midagi tõsist juhtub. Kui nad kukuvad ja löövad pea ära. Kui nad põletavad ennast. Kui nad ….Mõte sellest, kui nendega peaks midagi pöördumatut juhtuma, on liiga jube, et seda isegi kirja panna. Ja kui ma kuulen, et ühiskond suhtubki asjasse nii, et kui lapsega peaks midagi juhtuma, siis ema vastutab. Olenemata asjaoludest. See kasvatab süüd.
Ja et selle süüga toime tulla, hakkavadki inimesed endale muinasjutte välja mõtlema. Veenavad end, et see oli saatus. Et tal ongi nüüd parem. Vähemalt ei pea ta enam kannatama. Jumalal oli veel ühte inglit vaja. Muinasjutud. Üks õõnsam, kui teine. Aga aitavad. Peavad aitama. Sest kui ei aitaks, mis siis oleks?
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Kommentaarid
Postita kommentaar