"A Monster Calls"
2016
J. A. Bayona
Metascore 76
Lemmiktsitaat filmist: "I don't like it there. It's an old lady house, full of old lady things!"
Jäin nädalavahetusel haigeks. Ei midagi tõsist, väike külmetus (loe: pea lõhkus jubedalt, kurk kähe, nina tahtis peast minema voolata ja muidu oli ka jube sant olla. (Seda ma kirjutan teile, kes te mulle sooja keelasite, loodetavasti on teil nüüd häbi!)) Kui ma olen tõbine, siis ma vaatan telekat. Enamik saateid/filme, mis minuni läbi helesinise ekraani jõuavad on sellised, mis ei kannata trükimusta. Jah, piinlikud on.
Vaadake, selle piinlikustundega on kummalised lood. Ühest küljest võiksin ma elada piinlikustundevaba elu, kui ma lihtsalt väldiks tegevusi, mis piinlikust põhjustavad. Aga ju ma siis ikkagi nii suurt piinlikkust ei tunne, et seda mitte teha. Lihtsalt tunnistada seda oleks liiga piinlik. Nagu selline dirty little secret. Niisiis võtke lihtsalt teadmiseks, et ma vaatan tegelikkuses igasugust saasta. Isegi lapsed vahel küsivad, et kas sa siis ka seda vaataksid, kui Jeesus külas oleks? No ilmselgelt ei vaataks ma üldse telekat, kui Jeesus külas oleks. Siis ma oleks ammu kusagil diivani taga lääbakil kogu sellest piiblimahlast, milleks mu vannivesi on muudetud.
Aga siis on need teised filmid ja saated, mille pärast mul üldse piinlik pole ja mida ma lausa soovitada julgen.
Vaatasin filmi "Kui koletis kutsub". Mida selle filmi kohta tasub teada, on see, et see pole lastefilm, kuigi treilerist võib selline mulje jääda. Tegemist on küllalt sünge ja nukra linateosega. Võiks isegi öelda, et teatud mõttes psühholoogiline draama. Peategelane on noor poiss, kelle ema võitleb vähiga. Elavad nad kahekesi, sest isa on leidnud uue armastuse/kodu teisel pool ookeani. Nagu sellistes olukordades ikka, siis poiss on pidanud kiiresti suureks saama.
Tsitaat filmist: "Kaheteistaastased poisid peaksid pühkima köögipindu ainult siis, kui seda neile meelde tuletatakse."
Ja nagu laste puhul normaalseks peetakse, siis raskes olukorras loovad nad endale fantaasiamaailma, mis võimaldab väljapääsu argipäeva traagikast. Poisikese väljamõeldud koletis on ühtaegu hirmus ja hell. Koletis jutustab poisile kolm lugu, mis õpetavad, et elu ei ole tegelikult selline nagu välja paistab ja kõik pole must-valge (hea/halb), vaid leidub ka pooltoone. Nende lugude kaudu joonistub välja poisi leinaprotsess. Kõik selle faasid, eitusest leppimiseni. Sest leinaprotsess võib vahel toimuda ka siis, kui inimesed on alles meie keskel.
Õnnelikku lõppu sellel lool ei ole. Aga lõpus on leppimine ja rahu. Nagu ma ütlesin, see ei ole lastefilm. See on film neile, kes võitlevad oma koletistega ja ei suuda leppida elu reaalsusega. Ääretult sügav ning liigutav. Isiklikult mul tekkis soov ka raamatut lugeda, mille järgi film on tehtud.
2016
J. A. Bayona
Metascore 76
Lemmiktsitaat filmist: "I don't like it there. It's an old lady house, full of old lady things!"
Jäin nädalavahetusel haigeks. Ei midagi tõsist, väike külmetus (loe: pea lõhkus jubedalt, kurk kähe, nina tahtis peast minema voolata ja muidu oli ka jube sant olla. (Seda ma kirjutan teile, kes te mulle sooja keelasite, loodetavasti on teil nüüd häbi!)) Kui ma olen tõbine, siis ma vaatan telekat. Enamik saateid/filme, mis minuni läbi helesinise ekraani jõuavad on sellised, mis ei kannata trükimusta. Jah, piinlikud on.
Vaadake, selle piinlikustundega on kummalised lood. Ühest küljest võiksin ma elada piinlikustundevaba elu, kui ma lihtsalt väldiks tegevusi, mis piinlikust põhjustavad. Aga ju ma siis ikkagi nii suurt piinlikkust ei tunne, et seda mitte teha. Lihtsalt tunnistada seda oleks liiga piinlik. Nagu selline dirty little secret. Niisiis võtke lihtsalt teadmiseks, et ma vaatan tegelikkuses igasugust saasta. Isegi lapsed vahel küsivad, et kas sa siis ka seda vaataksid, kui Jeesus külas oleks? No ilmselgelt ei vaataks ma üldse telekat, kui Jeesus külas oleks. Siis ma oleks ammu kusagil diivani taga lääbakil kogu sellest piiblimahlast, milleks mu vannivesi on muudetud.
Aga siis on need teised filmid ja saated, mille pärast mul üldse piinlik pole ja mida ma lausa soovitada julgen.
Vaatasin filmi "Kui koletis kutsub". Mida selle filmi kohta tasub teada, on see, et see pole lastefilm, kuigi treilerist võib selline mulje jääda. Tegemist on küllalt sünge ja nukra linateosega. Võiks isegi öelda, et teatud mõttes psühholoogiline draama. Peategelane on noor poiss, kelle ema võitleb vähiga. Elavad nad kahekesi, sest isa on leidnud uue armastuse/kodu teisel pool ookeani. Nagu sellistes olukordades ikka, siis poiss on pidanud kiiresti suureks saama.
Tsitaat filmist: "Kaheteistaastased poisid peaksid pühkima köögipindu ainult siis, kui seda neile meelde tuletatakse."
Ja nagu laste puhul normaalseks peetakse, siis raskes olukorras loovad nad endale fantaasiamaailma, mis võimaldab väljapääsu argipäeva traagikast. Poisikese väljamõeldud koletis on ühtaegu hirmus ja hell. Koletis jutustab poisile kolm lugu, mis õpetavad, et elu ei ole tegelikult selline nagu välja paistab ja kõik pole must-valge (hea/halb), vaid leidub ka pooltoone. Nende lugude kaudu joonistub välja poisi leinaprotsess. Kõik selle faasid, eitusest leppimiseni. Sest leinaprotsess võib vahel toimuda ka siis, kui inimesed on alles meie keskel.
Õnnelikku lõppu sellel lool ei ole. Aga lõpus on leppimine ja rahu. Nagu ma ütlesin, see ei ole lastefilm. See on film neile, kes võitlevad oma koletistega ja ei suuda leppida elu reaalsusega. Ääretult sügav ning liigutav. Isiklikult mul tekkis soov ka raamatut lugeda, mille järgi film on tehtud.
Kommentaarid
Postita kommentaar