Reklaami mõjust

Ma olen vastuoluline isiksus. Lõhestunud isiksus. Ühest küljest olen ma nõus iga kuu peale maksma, et ma ei peaks televiisorist reklaami vaatama. Kui Instagram või Facebook hulluks läheb ja hakkab mulle sponsoreeritud aknaid näkku toppima, siis ma kaeban ja kuulutan, et mind ahistavad teie vihjed plusssuurus trikoode sooduskoodidele ja Date him right now äppidele. Ja siis võtab seesama, mina, kätte ja maksab raha selle eest, et kinos kaks tundi jutti reklaami vaadata. Ärge arvake, te ei leia seda postitust, kus ma väidan, et ma normaalne olen.

Et siis Solarises näidati kohe kaks tundi jutti reklaami. Mitte mingit jama pesupulbri ja tampooni reklaami, vaid korralikke. Auhindadega pärjatuid ja nii.




Noh, mulle täitsa meeldis. Arvestades, et ma muidu ikka peaaegu üldse ei vaata reklaami, siis korra aastas võis ennast reklaamidest täis vaadata küll.

Publikut oli võrdlemisi vähe. Peamiselt vist reklaamiinimesed, aga nägin ka Zenja Fokinit (see mees käib vist igal pool). Enne seanssi rääkis üks proua lektor nii, nagu ta räägiks loomeinimestele. Kohutavalt igavalt rääkis. Mõtlesin, et kust saavad pedagoogid oma ande toredatest asjadest kogu fun välja imeda? Kas seda õpetatakse eraldi loengutes või on see kaasasündinud?

Mis silmatorkas oli see, et päris palju oli süngeid ja ebamugavaid reklaame. Koolitulistamistest, lähisuhtevägivallast, lastepilastamisest. Ka geipropagandat oli minu jaoks rõhutatult palju. Mis tuletas meelde eile loetud artikli, et Austraalias ei tohi enam öelda "rase naine", sest rase võib kes iganes olla. Või kuidas me Arlanda lennujaamas tükk aega vetsuust vahtisime, enne kui julgesime siseneda. Seal ju ka kõik sooneutraalne. Me elame väga veidras maailmas, ma ütlen.

Alltoodud minu jaoks meeldejäävamad reklaamid.

Jeep. Antimanifesto.




Levi Strauss. Circles.




Diesel. Go With The Flaw.




Apple. Apocalypse.




Volkswagen. Kids dreams. 




Seda viimast olen isegi poole silmaga telekast näinud. Mingil põhjusel pälvis see reklaam ka publiku ovatsioonid. Ma ei tea, kas sellepärast, et see on nii hea, või inimesed lihtsalt plaksutavad siis, kui nad midagi tuttavat näevad?

Loomulikult oli ka labasust. Midagi pole teha - seks müüb. Tuleb välja, et Koreas saab selle abil isegi nätsu müüa.

Pärast oli mõnus antud teemal kaaslasega mõtteid põrgatada. Arvati, et reklaamid on täiesti mõttetud. Et kedagi ostma või annetama, või mida iganes muud, reklaamid tegema ei innusta. Et raha raiskamine. Noh, ta alles noor, ei tea veel kuidas pärismaailmas elu käib. Mina ka kunagi arvasin sama. Et, milleks miljoneid rahasid kulutada, sest inimesed on ju mõistusega olendid ja teevad oma otsuseid teadlikult. Paraku on nii, et inimesed ainult tahavad mõelda seda, et nad on mõistusega olendid ja nende otsused on kõik kaalutletud ja läbimõeldud. Fakt on see, et 90% ajast tegutseme instinktide ja alateadvuse baasil. Ise ka lähen poodi ja haaran Colgate ning Arieli. Mul pole ju aega süveneda ning analüüsida, miks näiteks Ariel on parem/kehvem kui Persil, Mayeri või mõni muu analoog. Jõhkralt palju on ka seda, et koju hiilivad igasugused mittevajalikud asjad, sellepärast, et ma telekast nägin, et mingi ilus naine kasutas just seda deodoranti ja sai mehe või seda šampooni ning säras õnnest. Noh, ja alateadlikult ma ju ka tahan. Aga, mis ma siin targutan, te niigi teate seda kõike.

Seoses sellega meenus nali, mida kunagi kuulsin. Coca-Cola tegevjuht läheb jumala juurde ja palub teda, et ta lisaks Meie Isa palvesse lause "Anna meile meie igapäevane Coca-Cola".
Jumal keeldub.
Tegevjuht veenab jumalat, pakkudes talle 1% reklaamituludest.
Jumal keeldub.
Tegevjuht pakub 5%.
Ikka ei.
7%.
Ei.
Viimases hädas pakub 10%.
Jumal ikka keeldub.
Coca-Cola juht läheb õnnetult minema ja mõtleb endamisi: "Ei tea palju Leibur talle pakkus?"

Kommentaarid

  1. Ja selles Volkswageni reklaamis laulab minu lemmik-koor (Scala / Kolacny brothers)!!! Ma juba selle laulu eest annaks sada laiki!

    VastaKustuta

Postita kommentaar