"The Crown"
2016 - ….
Peter Morgan
IMDB 8,7
Hakkasin Netflixi pealt hiljuti vaatama seriaali "The Crown". Hullupööra meeldib. Jutustab Inglismaa kuningakojast. Räägib kuninganna Elizabeth II lugu. Kuidas ta ootamatult valitsejannaks sai ja kuidas tal õnnestus ühildada omavahel pereelu, traditsioone, poliitikat ning muutuvaid olusid.
Minu jaoks on kuninganna Elizabeth olnud alati veidi kummaline. On jätnud snoobi ning kalgi naisterahva mulje. Unustamatu oli šokk, kuidas kuningakoda suhtus printsess Dianasse. See näis minule absoluutselt julm ning ebaõiglane. Noor, ilus naine panna olukorda, kus kõik teavad, et tema mees veedab lõbusalt aega hoopis armukese juures. Ja kui ta ka julgeb enda eest seista ning see šaraad lahutusega lõpetada, heidetakse tema karistuseks aadlite hulgast välja ning muudetakse pahalaseks. Minnakse lausa nii kaugele, et piiratakse oma lastega kokku puudet ja keelatakse kuninglikke matuseid.
Loomulikult ei tea ma kõiki nüansse, mis puudutavad etiketti ja kombeid mida tohib ja peab järgima. Minule kui lihtsale maakale oli kogu see olukord lihtsalt kohutavalt ebainimlik. That's all.
Seetõttu ongi seda seriaali huvitav vaadata. Huvitav näha tema kujunemist selliseks vanaks krõhvaks. Sest kunagi oli ju temagi noor, rikkumata ja normaalne. Aga siis see kõik võeti tema käest ära. Sunniti peale midagi, mida ta ei soovinud, kuid asjalood kujunesid teisiti (nimelt ei olnud Elizabethi isa, kuningas Georg VI*, üldse pidanud kuningaks saama. Aga kuna tema vanem vend loobus troonist, sest ei suutnud loobuda armastatud naisest, siis läkski kuningaliin edasi Elizabethini, kuna Georg Kuuendal polnud poegi). Niisiis ta kohanes.
Seriaalis tuleb välja, kuidas tema ideed ning ettepanekud eos lämmatatakse, kuna "nii pole kombeks ja nii lihtsalt ei tehta". Talle tuletatakse pidevalt meelde, et kuninglikul troonil pole kohta individuaalsusel. Ja kuidas ta siis vaikselt õpib leidma oma arvamust ja oma häält. Kui arvestada, et ta oli tol ajal alles kahekümnendate eluaastate lõpus, siis on mõistetav tema ebakindlus ja hirm ning soov kõigile meelejärele olla.
Iga osa muudab ta palju sümpaatsemaks. On näha kui väga ta pingutab selle nimel, et kõigil oleks hea. Kuidas ta püüab leida kuldset teerada, et mitte riivata kellegi tundeid ja samas austada traditsioone.
Just minu maitse järgi seriaal. Ta on tehtud nii, et ühest osast korraga piisab. Iga osa vajab veidikest süvenemist ning järelemõtlemise aega. Stseenid on lahendatud nõnda, et seda ei saa vaadata lihtsalt nagu mõnd Ladina Ameerika kireromanssi. Väga palju on allteksti. Ütlemata sõnu ja ilmeid, mis jutustavad lugu. Vaatajate intelligentsust ei solvata. Mõttetu ekraanitäide on viidud miinimumini. Eraldi toon välja, et John Lithgow on Winston Churchilli rollis hirmuäratavalt hea. Hea on nii nõrk sõna, tema rollisoorituse kohta, et ma lausa punastan.
Minu jaoks on üllatav, et seriaali ei soovitata alla kuueteistaastastele. Netflix väidab, et see on nii nahistamissteenide tõttu. Ma ei tea, kas ma olen tõesti juba nii rikutud, aga mina pole veel paljast ihu selles seriaalis näinud (olen jõudnud 9 osa vaadata). Natuke musitavad ja kallistavad, aga see ongi kõik. Jah, vihjed intiimsusele on, aga mitte enam. Minu poisid kõik vaatavad koos minuga ja siiani pole ma veel pidanud stseene edasi kerima. Minu meelest on isegi "Simpsonites" rohkem sedasamust actionit.
Seda, kuivõrd ajalootäpne antud seriaal on, seda kahjuks öelda ei oska. Kindlasti on sinna ka ilukirjanduslikku elementi juurde keevitatud, aga niipalju kui ma matsu jagan, siis näib küllaltki autentne. Igal juhul väga põnev on. Mitte selline, et hoiad hinge kinni põnev, aga selline, et enne magamaminekut ei soovita põnev.
*Tuntud filmist "Kuninga kõne"
2016 - ….
Peter Morgan
IMDB 8,7
Hakkasin Netflixi pealt hiljuti vaatama seriaali "The Crown". Hullupööra meeldib. Jutustab Inglismaa kuningakojast. Räägib kuninganna Elizabeth II lugu. Kuidas ta ootamatult valitsejannaks sai ja kuidas tal õnnestus ühildada omavahel pereelu, traditsioone, poliitikat ning muutuvaid olusid.
Minu jaoks on kuninganna Elizabeth olnud alati veidi kummaline. On jätnud snoobi ning kalgi naisterahva mulje. Unustamatu oli šokk, kuidas kuningakoda suhtus printsess Dianasse. See näis minule absoluutselt julm ning ebaõiglane. Noor, ilus naine panna olukorda, kus kõik teavad, et tema mees veedab lõbusalt aega hoopis armukese juures. Ja kui ta ka julgeb enda eest seista ning see šaraad lahutusega lõpetada, heidetakse tema karistuseks aadlite hulgast välja ning muudetakse pahalaseks. Minnakse lausa nii kaugele, et piiratakse oma lastega kokku puudet ja keelatakse kuninglikke matuseid.
Loomulikult ei tea ma kõiki nüansse, mis puudutavad etiketti ja kombeid mida tohib ja peab järgima. Minule kui lihtsale maakale oli kogu see olukord lihtsalt kohutavalt ebainimlik. That's all.
Seetõttu ongi seda seriaali huvitav vaadata. Huvitav näha tema kujunemist selliseks vanaks krõhvaks. Sest kunagi oli ju temagi noor, rikkumata ja normaalne. Aga siis see kõik võeti tema käest ära. Sunniti peale midagi, mida ta ei soovinud, kuid asjalood kujunesid teisiti (nimelt ei olnud Elizabethi isa, kuningas Georg VI*, üldse pidanud kuningaks saama. Aga kuna tema vanem vend loobus troonist, sest ei suutnud loobuda armastatud naisest, siis läkski kuningaliin edasi Elizabethini, kuna Georg Kuuendal polnud poegi). Niisiis ta kohanes.
Seriaalis tuleb välja, kuidas tema ideed ning ettepanekud eos lämmatatakse, kuna "nii pole kombeks ja nii lihtsalt ei tehta". Talle tuletatakse pidevalt meelde, et kuninglikul troonil pole kohta individuaalsusel. Ja kuidas ta siis vaikselt õpib leidma oma arvamust ja oma häält. Kui arvestada, et ta oli tol ajal alles kahekümnendate eluaastate lõpus, siis on mõistetav tema ebakindlus ja hirm ning soov kõigile meelejärele olla.
Iga osa muudab ta palju sümpaatsemaks. On näha kui väga ta pingutab selle nimel, et kõigil oleks hea. Kuidas ta püüab leida kuldset teerada, et mitte riivata kellegi tundeid ja samas austada traditsioone.
Just minu maitse järgi seriaal. Ta on tehtud nii, et ühest osast korraga piisab. Iga osa vajab veidikest süvenemist ning järelemõtlemise aega. Stseenid on lahendatud nõnda, et seda ei saa vaadata lihtsalt nagu mõnd Ladina Ameerika kireromanssi. Väga palju on allteksti. Ütlemata sõnu ja ilmeid, mis jutustavad lugu. Vaatajate intelligentsust ei solvata. Mõttetu ekraanitäide on viidud miinimumini. Eraldi toon välja, et John Lithgow on Winston Churchilli rollis hirmuäratavalt hea. Hea on nii nõrk sõna, tema rollisoorituse kohta, et ma lausa punastan.
Minu jaoks on üllatav, et seriaali ei soovitata alla kuueteistaastastele. Netflix väidab, et see on nii nahistamissteenide tõttu. Ma ei tea, kas ma olen tõesti juba nii rikutud, aga mina pole veel paljast ihu selles seriaalis näinud (olen jõudnud 9 osa vaadata). Natuke musitavad ja kallistavad, aga see ongi kõik. Jah, vihjed intiimsusele on, aga mitte enam. Minu poisid kõik vaatavad koos minuga ja siiani pole ma veel pidanud stseene edasi kerima. Minu meelest on isegi "Simpsonites" rohkem sedasamust actionit.
Seda, kuivõrd ajalootäpne antud seriaal on, seda kahjuks öelda ei oska. Kindlasti on sinna ka ilukirjanduslikku elementi juurde keevitatud, aga niipalju kui ma matsu jagan, siis näib küllaltki autentne. Igal juhul väga põnev on. Mitte selline, et hoiad hinge kinni põnev, aga selline, et enne magamaminekut ei soovita põnev.
*Tuntud filmist "Kuninga kõne"
Kommentaarid
Postita kommentaar