"Üksikisa otsib..."

Kuna ma olen TLC kanalilt kõik koristusteemalised saated ära vaadanud, kokasaated mind ei huvita, ammugi pulmakleidi teemalised jandid, siis juhtusin suurest igavusest poole silmaga vaatama üht osa seriaalist "Single dad seeking..." Ei hakka siin pikemalt seletama, saate niigi aru, milles saate iva on.

Osa mida vaatasin juhtus olema selline veidi nukker. Päris mitu paarikest läks lahku. Ühes avastas mees, et ta ei soovigi üldse suhet. Asi polnud niivõrd selles naises, kui suhtes üldse. Teises jõudis naine arusaamisele, et laps on mehe jaoks alati prioriteet ja tema sellega leppida ei suuda. Kolmandas soovitasid neiu pereliikmed üksikisa maha jätta, kuna neiu vääriks paremat.

Väga õudne saade tegelikult. Liiga aus. Ilma lootusekiireta.




Eks ma olen ise ka mõelnud ja aegajalt on need minu mõtted siiagi blogisse jõudnud, et ega üksikvanemal polegi erilist võimalust kaaslast leida. Muidugi on erandeid, õnneks, aga tõsiselt toredaid positiivseid lugusid on häbematult vähe. Lisaks ei tea ju kõrvalseisjad kõiki nüansse, mis selle eduloo taga on olnud. Kui palju tööd ja vaeva.

Esiteks. Üksikvanem on sageli lihtsam olla, kui suhtes. Sest siis läheb su tähelepanu lastele, mitte sa ei pea seda jagama. Klapitada laste ning kaaslase vajadusi on väga keeruline. Enne, kui me mehega päriselt lahutasime, elasime pikalt nii, et tema käis Tallinnas esmaspäevast kolmapäevani tööl ja mina olin lastega Pärnus. Alguses oli raske ja harjumatu, aga pärast oli lihtsam, isegi liiga lihtne. Ja kui siis tekkis nädalaid, kus mees viibis pikemalt kodust eemal - nädal või kümme päeva, siis (piinlik tunnistada) oli see kergenduseks. Lapsed ja mina olime õnnelikumad. Tema ilmselt ka. Vähemalt ütles, et tundis end kodus ebamugavalt ja külalisena, mitte isa ja mehena. Mina ei kujuta ette, kuidas need Kalevipoja naised/lapsed ja nad ise, aastaid ja isegi aastakümneid niiviisi elavad.

Teiseks. Hea küll, me oleme kõik täiskasvanud, aga kas see pole mitte ebaõiglane, kui sa juba suhte alguses tead/tunned, et sa pole esimene prioriteet ja tõenäoliselt ei saa selleks iialgi? Aga nõuda, et pane minu huvid laste omadest ettepoole, seda nagu ei kõlba. Pole aus ega viisakas. Ja siis küsibki see teine endalt: kas ma suudan sellega leppida, et olen partneri jaoks teise- (sõltuvalt laste arvust), kolmanda-, neljanda- jne järguline? Kui on omad lapsed, siis sellest sa saad veel kuidagi aru. Aga võõrastega? Ja minul, kui üksikvanemal, kas mul on õigust nõuda, et teine selle staatusega lepib? Ta ju ka väärib, et ta on oma kaaslase maailmakese.

Kolmandaks. Küla. Või kari. Kuidas iganes praegu moodsam on kutsuda. Meid mõjutab ikka see, mida meie inimesed (sõbrad, naabrid, sugulased) asjast arvavad. Küsimused stiilis: "Kas sa tõesti paremat ei leidnud, kui see sabaga naine?", "Tahad sa tõesti võõraid kutsikaid kasvatada?", "Kas sa oma lapsi ei tahagi?". Nipernaadi rääkis mulle, kuidas üks tema sõber oli reageerinud, kui ta oli talle minust rääkinud.
"JOOKSE!!!!"
No jah, ja te ju teate, et lõpuks ta jooksiski. Kas just selle sõbra ütlemise pärast, aga lõpuks vahet polegi. Küll see ka siin oma rolli mängis.

Ma ei ütle, et võimatu. Ma ütlen, et raske. Palju raskem. Nõuab suuremat pingutust, rohkem tööd ja ma ütleks isegi, et tugevamat armastust.

*Pildistas Kadri Vahtramäe


Kommentaarid