Vastikud vanamehed

Käisime reede õhtul sõbrannaga Estonias balletti vaatamas. No ja nagu te isegi teate, siis vaatamine on ainult üks osa üritusest. Teine, palju põnevam (there, I said it!), on enda näitamine. Need, kes päriselt kultuuri hindavad ei hakka elu sees kolm nädalat enne kardina tõusmist ägisema ja oigama, et pole miskit selga panna. Otsivad kapist vähem väljaveninud ja vähem topilise kampsuni üles ja viksivad kirsad ära.

Mina, mina ei ole kultuurne inimene, ma ainult teesklen, et olen. Niisiis, mina oigasin. Õnneks on mul veel kapis mõned riided, millel alles hinnasilt küljes ja võib avalikkuse ette viia küll. Sõbranna leidis ka kenaduse ja nii me kahekesi särasime seal. Tagasihoidlikult, aga ikkagi.

Nii julge ma pole, et selle kleidiga teatrisse minna.
Pildistas Tatjana Siipan.

Ma ei hakka parem kirjeldama seda, mida ma seal vaheajal nägin. Inimestel seljas nimelt. See oli nii piinlik, et ma ei taha isegi meenutada. Ah, hea küll, ma tean, et te tahate kuulda. No kõige enam riivas silma see, et muidu oli endaga vaeva nähtud. Meik, soeng ja isegi mingi kleidi moodi hõlst üll. Ja siis saapad. Nagu, päriselt või? Kas oli tõesti raske võtta vahetusjalatsid kaasa? Sa ju saad saapad garderoobi jätta. No ja kui see on tõesti liiast, siis äkki võtaks mingid viisakad saapad vähemalt, mitte lötakad uggid, mis on paremaid päevi näinud? Ausalt, need kes olid ühtlaselt kampsun, teksad, poolsaapad, torkasid vähem silma, kui need "poolikult" hoolitsetud naisterahvad.

Oli ka selliseid, kellel olid kõik riided täiesti erinevat stiili. Õlgu paljastav triibuline hele rüüsidega pluus, tume satsidega seelik, heledad sukkpüksid ja neetidega poolsaapad. Mul jäi teine vaatus balletti nägemata, kuna mul ikka veel voolas silmadest verd selle vaatepildi peale. Ja kui lihtne oleks sellest loodusõnnetusest teha, kui mitte kaunis, siis vähemalt meeldiv vaatepilt. Triibuline topp + kitsas pliiatsseelik või hoopis viigipüksid. Liibuv topp ja satsidega seelik. Ja palun, lihtsalt palun, see ei ole tuumafüüsika, sukkpüksid võiksid olla samas toonis, kui kingad. Eriti kui te olete pluss suuruses või lihtsalt lühike (ja kõneall olev neiu oli mõlemat - lühike ning jässakas, et mitte öelda paks). Ja äkki paneks siiski väikse kontsa ka alla, lihtsalt, palun, eks?

Ausalt, mul olid ihuvärvi kingad jalas. 
See pilt oli saadetud sõbrannale mitu nädalat varem, eelinfoks.

Aga mitte kõigest sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid hoopis meestest. Vastikutest, häbematutest, vanameestest. Seisame meie kahekesi sõbrannaga vaheajal koridoris ja arutame maailma vallutamise plaane. Kui kõnnib meist mööda, mingi karvane vanamehepäss ja lihtsalt naaglalt jääb meie ette seisma ja takseerib mind jalatallast pealaeni ning liigub siis edasi. Justkui ta oleks mõnel näitusel graniitkuju imetlenud. Ei noh, väga ebamugav. Sõbrannal kerkisid kulmud juuksepiirini ja vaatas mulle otsa, nagu mina oleksin midagi valesti teinud. Nagu, mis mõttes, sa tuled väärikasse kultuuriasutusse ja riietad naisi pilguga lahti, justkui oleksid bordellis? Kas sul mingisugust häbiraasugi pole? Su oma naine teab, kuidas sa siin oma tütrevanuseid plikasid himuralt jõllitad? Aga armuke? Võeh, vastik!

No olgu, nagu öeldudki sai, eks teatris käimine ongi ju ka enese eksponeerimine. Ja siin ei saa valida, kelle pilgu alla sa pidama jääd. Ehk sellepärast osad eelistvadki kampsuni-teksa kombot?

Kuni siis järgmisel päeval juhtus sama asi. Maximas. Kalaleti ees. Ja ma võin teile lubada, et ma ei näinud üldse glamuurne välja. Olin just tulnud metsast ragistamast ja autopesust, kus ma ka ennast olin šampooniga täis pritsinud (ja mitte sensuaalselt märja T-särgi võistluse stiilis täis pritsinud, vaid nagu vana krants, kes on ootamatu vihmavalingu kätte jäänud. Lõhnasin ka umbes sama hästi.). Pluss veel vanad kulunud ja rõvedad riided seljas. Ja ikkagi. Mingi ätt, selline 60+, vahib, libistab ilase pilgu üle minu. Miks? Mida siin vaadata on? Mitte ühtegi liibuvat asja polnud mul seljas ja kõik, mis tema nägi oli sada protsenti vanamehe nässaka enda ettekujutluse vili.

Ausalt, selline tunne oli, nagu ma oleksin juhuslikult sellises kostüümis linna peal tuuseldanud.
Foto tehtud Vene Teatris.

Loomulikult sai selline sündmuste areng sõbrannale ette kantud. Tema naerab ja ütleb, et naudi kuni veel on sellist tähelepanu. No ma ju võiks nautida, kui mõni kena mees niiviisi vahiks. Või vähemalt noor. Või noh, noorem. Aga sellised, ise sent surmalt võlgu, keda see meelitab ei tea?

Kommentaarid

  1. Sul on vaieldamatult põnev maailmatunnetus. Oskad näha elu erinevaid värve ja kihte isikupärasest rakursist, mis minu arvates eristub selgelt enamus inimeste vaatenurkadest. Ja eelnevale lisaks omad sa ka veel head huumorisoont! Sain suure suutäie mõnusasti naerda. Aitäh sulle!

    VastaKustuta

Postita kommentaar