Tahate teada, miks mina ei suuda vaadata zombifilme? Sest need on ebaloogilised. Just. Mitte sellepärast, et need oleks liiga vägivaldsed, mida need kahtlemata on, või et nad oleksid muidu sisutühjad, mida neist ka väga mitmed on. Aga just nimelt sellepärast, et need pole loogilised.
Vaadake, ma ei tea paljudest asjadest, millest ma peaksin vähemalt midagi teadma, eriti mitte midagi. Näiteks ei tea ma kõiki Euroopa pealinnu. Piinlik, aga ma ei tea. Ometi tean ma seda, et igasuguse elutegevuse alus on aju. Kuidas ta täpselt töötab ja mis teda motiveerib, seda ma ei tea. Aga ma tean, et kui inimene on ajusurnud, siis ta on surnud. Kaputt! Masinad võivad keha mõnda aega töös hoida, aga seda, et jäsemed hakkaksid ühekorraga koostööd tegema ja transportima indiviidi punktist A punkti B, seda ei juhtu. Juhtub hoopis see, et ühel hetkel süda lakkab töötamast ning vereringesse hapnikku edasi kandmast, mis lõpetab ka muud kehalised funktsioonid.
Seega, kuidas peaks olema loogiline, et zombid, kes on ajusurnud!, saaksid üldse liikuda? Seda esiteks. Teiseks: mis neid motiveerib otsima ajusid, mida konsumeerida? Ja kust tuleb teadmine, et just ajusid on vaja süüa? See pole lihtsalt loogiline. Saate aru, jah?
Ühesõnaga, mida ma tegelikult öelda tahtsin oli see, et see meie aju on üks väga vinge sellike ja tal on kogu maailma võim (muah-ha-haa!!!). Meie väike, silmapaistmatu hall vennike ülakorrusel keelab-käseb, poob ja laseb. Kui meie aju on heaks arvanud ning meile sisendanud, et me üht koma teist ei oska, ei saa, ei suuda, siis paraku tõstab ülejäänud 45+n kg käpad üles ja ütleb: jah, suur Isand, just nii suur Isand. Niisiis selleks, et oma hale kere midagi tegema sundida, pole mõtet seda asjata piitsutada vaid istuda suure vennaga laua taha ja vastava tegevuse otstarbekohasus ära põhjendada. Alles siis on mõtet hakata ihu piitsutama, või mis iganes teil temaga plaanis oli. No judging.
Nimelt olen mina jõudnud faasi, kus Aju tõrgub. Ütleb mulle, et sa ei saa hakkama. Keha pobiseb omaette nurgas ühte teist lugu, aga Aju ütleb, et ära kuula seda žulikut, ta valetab sulle alatasa. Nagu tookord, kui ta ütles, et davai lähme nr kolme sünnitama, aga tegelikult pidid sa lihtsalt klaasi vett jooma.
Mais seatud eesmärgikohaselt pidanuksin ma eilse õhtu seisuga, olema võimeline tõstma 90 kilo. Sest kaks kuud on jäänud ja 110 kilo lubasin ma 31 detsembril ära tõsta. Seda, kas ma eile 90 kilo tõsta oleks jaksanud, ma tegelikult ei tea. Sest eile käisin ma hoopis juuksuris ja kangid jäid must tõmbamata. Seda tean ma aga küll, et kui ma septembris 80 kilo tõmbasin, siis kartsin ma hullupööra, et vigastan selja ära. Sellest ka vajadus tõstevöö järele. Mis muuseas, ei leevendanud mu hirmu absoluutselt.
Minu kullakallis penthouse sabotöör on mind suutnud veenda selles, et kui ma üritaksin 90 kilo kangi peal tõmmata, siis selle peale tulevad seal saba juures asuvad seljadiskid lobedasti paigast ära, nagu hooletult kokku monteeritud legoklotisd. Reaalselt, mul jookseb film silme ees, kuidas ma pärast jõutõmmet maast oma selgroolülisid kokku korjan.
Enivei, möödunud nädal hambad ristis tegin 85 kiloga 3 kordust. Iga taskutreener, kes on vähegi jõutõmbega kokku puutunud, tuleb nüüd kohe targutama, et kui ma jaksasin tervelt kolm kordust teha ja ei oksendanud selle peale oma sisikonda kangi kõrvale, näitab ainult seda, et minus on jõudu küll ja veel. Mis tähendab, et ka see 90 kilo ei ole mulle saavutamatu.
Aga ma ei julge! Lihtsalt ei julge proovida. Juba selle kaheksakümneviiega olin ma kangi ees täiesti higine ja vabisev. Ei, mitte pingutusest. Ma närveerisin kangi pärast. Naerge pealegi kui tahate, aga mul oli täpselt sama tunne nagu kevadel kinos käies. Umbes et ilus 85 kilone kang kutsus mind lõpuks välja, mida ma ju viimased kuud oodanud ja lootnud olen, ja nüüd kui see päriselt juhtub, tahaks mina lihtsalt ära surra ja koju teki alla peitu joosta.
Mina ei tea kuidas oma Aju veenda, et ma saan hakkama. Ma ei lähe pooleks. Ma jaksan küll. Ma olen päris tõsiselt kaalunud varianti, et lasen kellelgi teisel kangi kokku lappida ja ketastele kott pähe tõmmata, et ma ei teaks kui palju seal tegelikult on ja siis nö pimesi proovida, et kui palju mu keha suudab, kui Aju teda ei pidurda.
Või ma ei teagi mida teha. Ettepanekuid?
*Pildistas Tatjana Siipan.
Vaadake, ma ei tea paljudest asjadest, millest ma peaksin vähemalt midagi teadma, eriti mitte midagi. Näiteks ei tea ma kõiki Euroopa pealinnu. Piinlik, aga ma ei tea. Ometi tean ma seda, et igasuguse elutegevuse alus on aju. Kuidas ta täpselt töötab ja mis teda motiveerib, seda ma ei tea. Aga ma tean, et kui inimene on ajusurnud, siis ta on surnud. Kaputt! Masinad võivad keha mõnda aega töös hoida, aga seda, et jäsemed hakkaksid ühekorraga koostööd tegema ja transportima indiviidi punktist A punkti B, seda ei juhtu. Juhtub hoopis see, et ühel hetkel süda lakkab töötamast ning vereringesse hapnikku edasi kandmast, mis lõpetab ka muud kehalised funktsioonid.
Seega, kuidas peaks olema loogiline, et zombid, kes on ajusurnud!, saaksid üldse liikuda? Seda esiteks. Teiseks: mis neid motiveerib otsima ajusid, mida konsumeerida? Ja kust tuleb teadmine, et just ajusid on vaja süüa? See pole lihtsalt loogiline. Saate aru, jah?
 |
| Kõik ei saa ju targad olla. Keegi peab lihtsalt ilus ka olema.* |
Ühesõnaga, mida ma tegelikult öelda tahtsin oli see, et see meie aju on üks väga vinge sellike ja tal on kogu maailma võim (muah-ha-haa!!!). Meie väike, silmapaistmatu hall vennike ülakorrusel keelab-käseb, poob ja laseb. Kui meie aju on heaks arvanud ning meile sisendanud, et me üht koma teist ei oska, ei saa, ei suuda, siis paraku tõstab ülejäänud 45+n kg käpad üles ja ütleb: jah, suur Isand, just nii suur Isand. Niisiis selleks, et oma hale kere midagi tegema sundida, pole mõtet seda asjata piitsutada vaid istuda suure vennaga laua taha ja vastava tegevuse otstarbekohasus ära põhjendada. Alles siis on mõtet hakata ihu piitsutama, või mis iganes teil temaga plaanis oli. No judging.
Nimelt olen mina jõudnud faasi, kus Aju tõrgub. Ütleb mulle, et sa ei saa hakkama. Keha pobiseb omaette nurgas ühte teist lugu, aga Aju ütleb, et ära kuula seda žulikut, ta valetab sulle alatasa. Nagu tookord, kui ta ütles, et davai lähme nr kolme sünnitama, aga tegelikult pidid sa lihtsalt klaasi vett jooma.
Mais seatud eesmärgikohaselt pidanuksin ma eilse õhtu seisuga, olema võimeline tõstma 90 kilo. Sest kaks kuud on jäänud ja 110 kilo lubasin ma 31 detsembril ära tõsta. Seda, kas ma eile 90 kilo tõsta oleks jaksanud, ma tegelikult ei tea. Sest eile käisin ma hoopis juuksuris ja kangid jäid must tõmbamata. Seda tean ma aga küll, et kui ma septembris 80 kilo tõmbasin, siis kartsin ma hullupööra, et vigastan selja ära. Sellest ka vajadus tõstevöö järele. Mis muuseas, ei leevendanud mu hirmu absoluutselt.
 |
| 80kg 29ndal augustil |
Enivei, möödunud nädal hambad ristis tegin 85 kiloga 3 kordust. Iga taskutreener, kes on vähegi jõutõmbega kokku puutunud, tuleb nüüd kohe targutama, et kui ma jaksasin tervelt kolm kordust teha ja ei oksendanud selle peale oma sisikonda kangi kõrvale, näitab ainult seda, et minus on jõudu küll ja veel. Mis tähendab, et ka see 90 kilo ei ole mulle saavutamatu.
Aga ma ei julge! Lihtsalt ei julge proovida. Juba selle kaheksakümneviiega olin ma kangi ees täiesti higine ja vabisev. Ei, mitte pingutusest. Ma närveerisin kangi pärast. Naerge pealegi kui tahate, aga mul oli täpselt sama tunne nagu kevadel kinos käies. Umbes et ilus 85 kilone kang kutsus mind lõpuks välja, mida ma ju viimased kuud oodanud ja lootnud olen, ja nüüd kui see päriselt juhtub, tahaks mina lihtsalt ära surra ja koju teki alla peitu joosta.
Mina ei tea kuidas oma Aju veenda, et ma saan hakkama. Ma ei lähe pooleks. Ma jaksan küll. Ma olen päris tõsiselt kaalunud varianti, et lasen kellelgi teisel kangi kokku lappida ja ketastele kott pähe tõmmata, et ma ei teaks kui palju seal tegelikult on ja siis nö pimesi proovida, et kui palju mu keha suudab, kui Aju teda ei pidurda.
Või ma ei teagi mida teha. Ettepanekuid?
*Pildistas Tatjana Siipan.
Kommentaarid
Postita kommentaar