"The Street Lawyer"
John Grisham
Kirjastus Varrak 1999
349 lk
"What do you call a thousand lawyers chained together at the bottom of the Ocean?
A good start."*#
Oli aeg, kus ma jumaldasin seda autorit. Kohe kui uus raamat eesti keeles ilmus, oli see mul olemas ja vahel jõudsin isegi lugeda. Viimasest lugemisest on nüüd küll kõvasti aega möödas, nii et paras aeg meelde tuletada, miks mulle Grisham nii väga meeldis ja välja selgitada, kas sümpaatia on endine.
Raamat hakkab pauguga, nagu Grishami puhul ikka, ja juba esimestel lehekülgedel oled sa temast lummatud. Kui on veel kedagi, kes juhuslikult ei tea, siis John Grisham on ise olnud edukas jurist, ehk mees teab, millest ta kirjutab. Tema romaanide tegevus toimubki peaasjalikult selles sfääris - juristid, advokaadid, prokurörid, vandekohus, kohtunikud, tunnistajad, süüalused. Ta on kirjutanud ka vähemalt ühe tõsielulise loo, milles süütu mees veetis üle kahekümne aasta vangis, kuriteo eest, mille sooritas keegi teine. See meeldis mulle tema omadest kõige vähem. Nii et, kirjutada ta oskab, minu hinnangul. Kuigi jutt keerleb väga palju seaduste ja juura ümber, on see lahti kirjutatud nii, et minusugune juurakauge inimene suudab tegevust järgida ja ma pakun, et ma vähemalt 79% ulatuses saan aru nii, nagu autor soovib, et lugejad sellest aru saaksid. Mainimata ei saa jätta seda, et tema lõpud on just minu maitse järgi lõpud. Veidi segased ja enamasti sellised, mille peale tahaks jalgu trampida ja karjuda: Miiks!?! Miks pole õiglust selles ilmas!?!
Selle raamatuga ilmnes omapärane seik. Loen mina raamatut ja tundub nii neetult tuttav. No, aga tean raudselt, et ma pole seda lugenud. Või äkki siiski? Äkki ma raamatukogust laenutasin ja unustasin, et lugesin? Äkki ma olen filmi näinud? Jubedalt piinab, et miks ta nii tuttav on. Ja siis mul lahvatas! Ei, ma pole seda lugenud, aga ma olen seda kuulnud. Nimelt, Grishamit tutvustas mulle mu kunagine abikaasa. Temale hirmsasti meeldis. Aga aeg oli tol aal selline, et tema sai värskemad ammu enne loetud, kui need alles eestikeelde tõlgiti. Ja siis vahel ta luges mõnda raamatut ning jutustas selle mulle ümber. Ei, isegi mina pean tunnistama, et retrospektiivis tundub see üsna romantiline.
Mälu on üldse selline huvitav asjapulk. Mingi täiesti süütu asi võib panna hammasrattad tööle ja peidetud salakambritest kõik luukered ja korjused välja tuua. Mõni pilt, hääl, lõhn. Väga tavaline on see, et lapsed, keda on ärakasutatud, ei mäleta seda, kuni ühel hetkel on kõik meeles, tavaliselt kahekümnendate eluaastate keskpaigas. Psühholoogid selgitavad seda sellega, et noore inimese psüühika on alles väljaarenemata ja see ei tuleks toime niivõrd karmi kogemusega. Hiljem, kui inimene on juba küpsem ja kogenum, avab aju lõpuks ka selle Pandora laeka, siis võib selle sisuga tegelema hakata. Veel öeldakse mälu kohta, et mehed ei andesta, aga unustavad. Naised seevastu andestavad, aga ei unusta. Sellepärast ongi nii, et tüli käigus, mis võis alata paarist mustast sokist, mis teadmata põhjustel pesukorvi ei jõudnud ja enne, kui vaene mees arugi saab, kistakse juba aastal 1993 öeldud lause, "Mallel on kumeramad puusad, kui sul" letti ja hakatakse hoopis seda lahkama. Mälu.
Sisust. Noor advokaat tõmmatakse sündmuste keerisesse, mis avavad talle maailma, mille vältimisega on ta siiani edukalt hakkama saanud. Nimelt vaesus, kodutud, ebaõiglus. Mulle meeldis, kui ausalt seda selgitati. Et meie, kes meil on kõik hästi, meie kipume mõtlema, et nad on ise süüdi. Noh, et miks nad siis ei pinguta rohkem. Ei otsi paremat töökohta, ei lõpeta joomist ja ei otsi kodu. Järelikult nad ise tahavad sellist elu elada, see on nende valik. Ja siis ühel hetkel, kui sa süüvid sellesse, kuulad lugusid. Siis sa saad aru, et see ei käi nii. Pole nii must-valge. Igal inimesel on oma lugu. Loomulikult hakkab meie loo kangelane nüüd vaeste heaks kõvasti tegutsema, tehes kohati oma kogenematusega rohkem halba kui head, aga vähemalt tema motiivid on õilsad. Ja nii nagu eluski, siis ükski heategu ei jää karistamata ning jagajale jäävad ikka tühjad pihud.
* Filmist "Philadelphia". Mis see on, kui sul on tuhat juristi kokku seotud ookeani põhjas? Hea algus.
# Mul pole isiklikult midagi juristide vastu. Kõik keda ma tean, ja mõnda väga lähedalt, on igavesti vahvad ja mõnusad. Jutt jookseb ja nupp nokib. Ärge siis jälle solvuge palun, eks?
John Grisham
Kirjastus Varrak 1999
349 lk
"What do you call a thousand lawyers chained together at the bottom of the Ocean?
A good start."*#
Oli aeg, kus ma jumaldasin seda autorit. Kohe kui uus raamat eesti keeles ilmus, oli see mul olemas ja vahel jõudsin isegi lugeda. Viimasest lugemisest on nüüd küll kõvasti aega möödas, nii et paras aeg meelde tuletada, miks mulle Grisham nii väga meeldis ja välja selgitada, kas sümpaatia on endine.
Raamat hakkab pauguga, nagu Grishami puhul ikka, ja juba esimestel lehekülgedel oled sa temast lummatud. Kui on veel kedagi, kes juhuslikult ei tea, siis John Grisham on ise olnud edukas jurist, ehk mees teab, millest ta kirjutab. Tema romaanide tegevus toimubki peaasjalikult selles sfääris - juristid, advokaadid, prokurörid, vandekohus, kohtunikud, tunnistajad, süüalused. Ta on kirjutanud ka vähemalt ühe tõsielulise loo, milles süütu mees veetis üle kahekümne aasta vangis, kuriteo eest, mille sooritas keegi teine. See meeldis mulle tema omadest kõige vähem. Nii et, kirjutada ta oskab, minu hinnangul. Kuigi jutt keerleb väga palju seaduste ja juura ümber, on see lahti kirjutatud nii, et minusugune juurakauge inimene suudab tegevust järgida ja ma pakun, et ma vähemalt 79% ulatuses saan aru nii, nagu autor soovib, et lugejad sellest aru saaksid. Mainimata ei saa jätta seda, et tema lõpud on just minu maitse järgi lõpud. Veidi segased ja enamasti sellised, mille peale tahaks jalgu trampida ja karjuda: Miiks!?! Miks pole õiglust selles ilmas!?!
Selle raamatuga ilmnes omapärane seik. Loen mina raamatut ja tundub nii neetult tuttav. No, aga tean raudselt, et ma pole seda lugenud. Või äkki siiski? Äkki ma raamatukogust laenutasin ja unustasin, et lugesin? Äkki ma olen filmi näinud? Jubedalt piinab, et miks ta nii tuttav on. Ja siis mul lahvatas! Ei, ma pole seda lugenud, aga ma olen seda kuulnud. Nimelt, Grishamit tutvustas mulle mu kunagine abikaasa. Temale hirmsasti meeldis. Aga aeg oli tol aal selline, et tema sai värskemad ammu enne loetud, kui need alles eestikeelde tõlgiti. Ja siis vahel ta luges mõnda raamatut ning jutustas selle mulle ümber. Ei, isegi mina pean tunnistama, et retrospektiivis tundub see üsna romantiline.
Mälu on üldse selline huvitav asjapulk. Mingi täiesti süütu asi võib panna hammasrattad tööle ja peidetud salakambritest kõik luukered ja korjused välja tuua. Mõni pilt, hääl, lõhn. Väga tavaline on see, et lapsed, keda on ärakasutatud, ei mäleta seda, kuni ühel hetkel on kõik meeles, tavaliselt kahekümnendate eluaastate keskpaigas. Psühholoogid selgitavad seda sellega, et noore inimese psüühika on alles väljaarenemata ja see ei tuleks toime niivõrd karmi kogemusega. Hiljem, kui inimene on juba küpsem ja kogenum, avab aju lõpuks ka selle Pandora laeka, siis võib selle sisuga tegelema hakata. Veel öeldakse mälu kohta, et mehed ei andesta, aga unustavad. Naised seevastu andestavad, aga ei unusta. Sellepärast ongi nii, et tüli käigus, mis võis alata paarist mustast sokist, mis teadmata põhjustel pesukorvi ei jõudnud ja enne, kui vaene mees arugi saab, kistakse juba aastal 1993 öeldud lause, "Mallel on kumeramad puusad, kui sul" letti ja hakatakse hoopis seda lahkama. Mälu.
Sisust. Noor advokaat tõmmatakse sündmuste keerisesse, mis avavad talle maailma, mille vältimisega on ta siiani edukalt hakkama saanud. Nimelt vaesus, kodutud, ebaõiglus. Mulle meeldis, kui ausalt seda selgitati. Et meie, kes meil on kõik hästi, meie kipume mõtlema, et nad on ise süüdi. Noh, et miks nad siis ei pinguta rohkem. Ei otsi paremat töökohta, ei lõpeta joomist ja ei otsi kodu. Järelikult nad ise tahavad sellist elu elada, see on nende valik. Ja siis ühel hetkel, kui sa süüvid sellesse, kuulad lugusid. Siis sa saad aru, et see ei käi nii. Pole nii must-valge. Igal inimesel on oma lugu. Loomulikult hakkab meie loo kangelane nüüd vaeste heaks kõvasti tegutsema, tehes kohati oma kogenematusega rohkem halba kui head, aga vähemalt tema motiivid on õilsad. Ja nii nagu eluski, siis ükski heategu ei jää karistamata ning jagajale jäävad ikka tühjad pihud.
* Filmist "Philadelphia". Mis see on, kui sul on tuhat juristi kokku seotud ookeani põhjas? Hea algus.
# Mul pole isiklikult midagi juristide vastu. Kõik keda ma tean, ja mõnda väga lähedalt, on igavesti vahvad ja mõnusad. Jutt jookseb ja nupp nokib. Ärge siis jälle solvuge palun, eks?
Kommentaarid
Postita kommentaar