"Unga Astrid"
Pernille Fischer Christensen
Nordisk Film Production Sverige AB, 2018
Alba August, Trine Dyrholm, Björn Gustafsson
Metascore 71
Hmmm, rootslased. Ikka oskavad filme teha. Ja nii meeldiv on alati rootsi keelt kuulda. Ma ei tea, mis selles on, aga see on nii rahustav, nii turvaline. Kõik see, mis peaks minu jaoks rootslastega seostuma, see ei kehti. Rootsi, rootsikeel, Stockholm - need on nagu puhas, rikkumata versioon minevikust, ajast mil kõik oli veel lootusrikas ja helge. Ja jumal tänatud selle eest. Osa minust, minu minevikust, mis on läbinisti hea, ilma ühegi inetu plekita, süütu, värske.
Lingren, andestage mulle ja ärge visake mind ühegi Bullerby laste kõvade kaantega eksemplariga, eks, ei kuulu loetud kirjanike nimekirja. Okei, Vahtramäe Emili olen läbi lugenud. Pipiga jõudsin vist ka kuhugi poole peale, aga üldiselt, mkm. Aga see ei olegi oluline. Tähtis on see, et tal oli tõeline anne. Anne olla lapsemeelne. Ja ma arvan, et ma ei pea selleks olema tema fänn, et sellest aru saada. Võite mind muidugi parandada, kui arvate et ma eksin.
Pakun huupi, sest ma tegelikult ei tea, aga antud filmi põhjal järeldan, et tal oli võrdlemisi hea lapsepõlv. Täisväärtuslik perekond ja soojad suhted mõlema vanemaga. See on suur rikkus. Öeldakse koguni, et parim kingitus, mida oma lapsele teha. Sest kuueteist aastaselt olla nii otsusekindel ja tugev? See ei tule tühja koha pealt. See ei tule noorelt, kes pole tundnud vanemate tuge. Arvestades kõike - aega, ühiskonda, võimalusi - imetlusväärne julgus ja meelekindlus. Kadedaks teeb, siiralt.
Kui võimas on emaarmastus! Kuidas see vastu peab kõiges. Kuidas see ei hääbu. Kas tänapäeva inimesed, mina kaasaarvatud, üldse oskavad enam niiviisi armastada? Jäägitult? Ohvrimeelselt?
Ma olen lummatud. Loost. Inimestest loo taga. Sõnatu.
Vaadake ise. Vaadake, kas teie leiate sõnu kirjeldamaks nähtut.
Pernille Fischer Christensen
Nordisk Film Production Sverige AB, 2018
Alba August, Trine Dyrholm, Björn Gustafsson
Metascore 71
Hmmm, rootslased. Ikka oskavad filme teha. Ja nii meeldiv on alati rootsi keelt kuulda. Ma ei tea, mis selles on, aga see on nii rahustav, nii turvaline. Kõik see, mis peaks minu jaoks rootslastega seostuma, see ei kehti. Rootsi, rootsikeel, Stockholm - need on nagu puhas, rikkumata versioon minevikust, ajast mil kõik oli veel lootusrikas ja helge. Ja jumal tänatud selle eest. Osa minust, minu minevikust, mis on läbinisti hea, ilma ühegi inetu plekita, süütu, värske.
Lingren, andestage mulle ja ärge visake mind ühegi Bullerby laste kõvade kaantega eksemplariga, eks, ei kuulu loetud kirjanike nimekirja. Okei, Vahtramäe Emili olen läbi lugenud. Pipiga jõudsin vist ka kuhugi poole peale, aga üldiselt, mkm. Aga see ei olegi oluline. Tähtis on see, et tal oli tõeline anne. Anne olla lapsemeelne. Ja ma arvan, et ma ei pea selleks olema tema fänn, et sellest aru saada. Võite mind muidugi parandada, kui arvate et ma eksin.
Pakun huupi, sest ma tegelikult ei tea, aga antud filmi põhjal järeldan, et tal oli võrdlemisi hea lapsepõlv. Täisväärtuslik perekond ja soojad suhted mõlema vanemaga. See on suur rikkus. Öeldakse koguni, et parim kingitus, mida oma lapsele teha. Sest kuueteist aastaselt olla nii otsusekindel ja tugev? See ei tule tühja koha pealt. See ei tule noorelt, kes pole tundnud vanemate tuge. Arvestades kõike - aega, ühiskonda, võimalusi - imetlusväärne julgus ja meelekindlus. Kadedaks teeb, siiralt.
Kui võimas on emaarmastus! Kuidas see vastu peab kõiges. Kuidas see ei hääbu. Kas tänapäeva inimesed, mina kaasaarvatud, üldse oskavad enam niiviisi armastada? Jäägitult? Ohvrimeelselt?
Ma olen lummatud. Loost. Inimestest loo taga. Sõnatu.
Vaadake ise. Vaadake, kas teie leiate sõnu kirjeldamaks nähtut.
Kommentaarid
Postita kommentaar