"The Man Who Didn't Call"
Rosie Walsh
Kirjastus Helios 2018
Tõlkija Triin Peek
Toimetaja Aidi Vallik
336 lk
Goodreads punktid: 3,73
Minu punktid: 4
Lääged naistekad pole üldse minu teema. Ma olen üritanud küll neid lugeda, aga tunnen end tavaliselt pärast lugemist tühjemana, kui enne. Ja see raamat, oma kaanekujunduselt ning sisututvustuselt, jättis just sellise raamatu mulje, mida ma lugeda ei taha. Aga... Üks lugenu teise järel ei jõudnud seda raamatut ära kiita. Ja lugejad, kes üldiselt paistavad jagavat minu ninakirtsutust imalate roosamummuliste lugude vastu. Ja ma olen ju vingunud juba ilmatu pikalt, et miski ei üllata, miski ei liiguta, miski ei vaimusta. Miks siis mitte anda võimalus?
Heliosel oli siin detsembris ka metsikult hea allahindluskampaania ja nii see läks. Saabus minu koju. Esiteks pean ma ütlema, et Helioselt oli väga kena pakiga ka komm kaasa panna. Väike asi, aga nii tore. Teiseks, mis mind kurvastas ja lõpuks ka täiesti endast välja viis ja mis selgitab ka põhjust, miks ma seekord raamatust ise pilti ei teinud, oli raamatu esikaanel kleeps. "Anne ja Stiil soovitab". Ja ok, et see seal oli. Aga miks oli see sinna mingi Super Atakiga kleebitud? Miks, hea jumal taevas!?! Mind ei huvita, mida Anne ja Stiil soovitab! Ja kui ma päris aus olen, siis mul oleks piinlik Annet ja Stiili lugeda, ammugi nende soovitusi järgida. Ja isegi, isegi kui, seal oleks olnud mõni muu kirjake. Ma ei tea, "Helios soovitab", "Armastame Eestit" või "Sõidan kaine peaga". Ma ei salli kleepse oma asjade peal. Ma pean ennast füüsiliselt peatama, et ma juba kaupluses ei kitkuks kõiki hinnasilte kaupadelt küljest. Ma VIHKAN kleepse! Mitte, ma ei salli, või mulle ei meeldi, vaid ma VIHKAN neid. Täiest kõrist ja südame põhjani. Tahate mind vihastada, siis kinkige mulle midagi ilusat ja keevitage sinna kleeps peale. Ühesõnaga, asi lõppes sellega, et minu raamatul pole enam ilusat kaant. Ma ei tea ka mida sellega nüüd peale hakata. Tuju sai kohe mega rikutud. Nii rikutud, et ma peaaegu ei tahtnud seda raamatut lugedagi.
Lugesin ikkagi. Ja tõesti oli hea. Täpselt nii hea, kui teised väitsid. Väga tuttav oli kogu see "miks ta mulle ei helista" tunne. Kas temaga juhtus midagi? Kas ma tõesti sain kõigest nii valesti aru? Äkki ta leidis minu kohta mingi info, mis ta eemale peletas? Jah, see kõik oli liigagi tuttav. Kõigile meeslugejaile: saatke kasvõi vastus, et ei, sa pole see kelleks sind pidasin. Sellest piisab.
Võibolla oleks mulle meeldinud teistsugune lahendus olukorrale. Mitte et ma tingimata viriseda tahaks, aga põhjused ei olnud minu jaoks usutavad. Kuigi, kes teab, äkki kakskümmend aastat vimma pidada ongi normaalne. Ja kui on, siis miks see äkki täielikult muutub? Samas, inimesed ongi keerulised.
Üldiselt jäi mul raamatust sümpaatne mulje. Oli põnevalt kirjutatud. Mitu korda tabasin end lugemast veel kolm peatükki pärast seda, kui olin lubanud, et see on mu viimane peatükk. Õnneks olid puhkepäevad ja nii lugesin ma mitmel korral hommikutundideni. Pinevus, et kuidas asi lõppeb, püsis viimaste lõikudeni välja.
Mis mulle raamatu kujunduse juures veel meeldis, oli asjaolu, et raamat tuli järjehoidjaga. Muidu ma olen see, kes igasugust ettejuhtuvat nodi raamatuvahele poetab, et järge hoida, aga selline väike detail muutis raamatu kohe meeldivamaks. Kui poleks olnud seda inetud intsidenti kleepekaga, siis oleks lugemiskogemus olnud esmaklassiline.
Rosie Walsh
Kirjastus Helios 2018
Tõlkija Triin Peek
Toimetaja Aidi Vallik
336 lk
Goodreads punktid: 3,73
Minu punktid: 4
Lääged naistekad pole üldse minu teema. Ma olen üritanud küll neid lugeda, aga tunnen end tavaliselt pärast lugemist tühjemana, kui enne. Ja see raamat, oma kaanekujunduselt ning sisututvustuselt, jättis just sellise raamatu mulje, mida ma lugeda ei taha. Aga... Üks lugenu teise järel ei jõudnud seda raamatut ära kiita. Ja lugejad, kes üldiselt paistavad jagavat minu ninakirtsutust imalate roosamummuliste lugude vastu. Ja ma olen ju vingunud juba ilmatu pikalt, et miski ei üllata, miski ei liiguta, miski ei vaimusta. Miks siis mitte anda võimalus?
Heliosel oli siin detsembris ka metsikult hea allahindluskampaania ja nii see läks. Saabus minu koju. Esiteks pean ma ütlema, et Helioselt oli väga kena pakiga ka komm kaasa panna. Väike asi, aga nii tore. Teiseks, mis mind kurvastas ja lõpuks ka täiesti endast välja viis ja mis selgitab ka põhjust, miks ma seekord raamatust ise pilti ei teinud, oli raamatu esikaanel kleeps. "Anne ja Stiil soovitab". Ja ok, et see seal oli. Aga miks oli see sinna mingi Super Atakiga kleebitud? Miks, hea jumal taevas!?! Mind ei huvita, mida Anne ja Stiil soovitab! Ja kui ma päris aus olen, siis mul oleks piinlik Annet ja Stiili lugeda, ammugi nende soovitusi järgida. Ja isegi, isegi kui, seal oleks olnud mõni muu kirjake. Ma ei tea, "Helios soovitab", "Armastame Eestit" või "Sõidan kaine peaga". Ma ei salli kleepse oma asjade peal. Ma pean ennast füüsiliselt peatama, et ma juba kaupluses ei kitkuks kõiki hinnasilte kaupadelt küljest. Ma VIHKAN kleepse! Mitte, ma ei salli, või mulle ei meeldi, vaid ma VIHKAN neid. Täiest kõrist ja südame põhjani. Tahate mind vihastada, siis kinkige mulle midagi ilusat ja keevitage sinna kleeps peale. Ühesõnaga, asi lõppes sellega, et minu raamatul pole enam ilusat kaant. Ma ei tea ka mida sellega nüüd peale hakata. Tuju sai kohe mega rikutud. Nii rikutud, et ma peaaegu ei tahtnud seda raamatut lugedagi.
Lugesin ikkagi. Ja tõesti oli hea. Täpselt nii hea, kui teised väitsid. Väga tuttav oli kogu see "miks ta mulle ei helista" tunne. Kas temaga juhtus midagi? Kas ma tõesti sain kõigest nii valesti aru? Äkki ta leidis minu kohta mingi info, mis ta eemale peletas? Jah, see kõik oli liigagi tuttav. Kõigile meeslugejaile: saatke kasvõi vastus, et ei, sa pole see kelleks sind pidasin. Sellest piisab.
Võibolla oleks mulle meeldinud teistsugune lahendus olukorrale. Mitte et ma tingimata viriseda tahaks, aga põhjused ei olnud minu jaoks usutavad. Kuigi, kes teab, äkki kakskümmend aastat vimma pidada ongi normaalne. Ja kui on, siis miks see äkki täielikult muutub? Samas, inimesed ongi keerulised.
Üldiselt jäi mul raamatust sümpaatne mulje. Oli põnevalt kirjutatud. Mitu korda tabasin end lugemast veel kolm peatükki pärast seda, kui olin lubanud, et see on mu viimane peatükk. Õnneks olid puhkepäevad ja nii lugesin ma mitmel korral hommikutundideni. Pinevus, et kuidas asi lõppeb, püsis viimaste lõikudeni välja.
Mis mulle raamatu kujunduse juures veel meeldis, oli asjaolu, et raamat tuli järjehoidjaga. Muidu ma olen see, kes igasugust ettejuhtuvat nodi raamatuvahele poetab, et järge hoida, aga selline väike detail muutis raamatu kohe meeldivamaks. Kui poleks olnud seda inetud intsidenti kleepekaga, siis oleks lugemiskogemus olnud esmaklassiline.
Kommentaarid
Postita kommentaar