Kui sul pole enam valus

Seal oma koopas olles ja voolutõrgetega tegeledes, leidsin ma end olukorrast, kuhu olen ka varem sattunud, kuid ikka ning alati leidnud mingi kiirekese, mis mind välja meelitab. Mingi vana mälestus, uus tähelepanek või lootus parema homse osas. Aga kaua sa petad ennast ja lohutad klišeedega, mis ei toimi?

Ma arvan, et ei oska seda, mis nüüd järgneb, sõnastada nii, et see ei kõlaks enesehaletsusena või vähemalt mingit leebemat laadi käeväänamisena, et kuulda… ma ei tea... midagi… midagi ilusat. See pole see. Ma ei pea midagi kuulma ja ma ei haletse ennast. Lihtsalt nii on. Ükskõik kuidas see kõlada võib.

Ma olen vääramatu jõuga jõudnud järelduseni, et minus on mingi fundamentaalne viga. Ja see pole seotud lahutusega või üksi olemisega. See viga on minus juba sünnist saadik olnud. Ja ma pole kindel, kas viga on selles mõttes minus, et ma pole väärt või selles mõttes, et ma ei saa aru, kui osutatakse ja eeldan midagi muud.

Foto internetist.

Vanusega on see viga süvenenud. Selles mõttes, et kui ma saan korvi, siis ma küsin, et mis mul siis viga on? Ja kui ilmutatakse huvi, siis ma küsin, et mis tal viga on?

Ma tean, et täiesti mõttetu ennast teistega võrrelda, aga… kes sellest patust siis prii on? Nimelt, pealiskaudsel vaatlusel ja isegi süüvides, ei saa ma aru, mille poolest ma kõikidest teistest nii palju halvem olen. Hea küll, mu välimuses on jõhkraid puudujääke. Mu haridus on olematu. Ma ei ole kuigi intelligentne. Mul pole mingit vara ega intellektuaalseid saavutusi. Mul on iseloomus konarusi. Aga kellel poleks? Kõigil on vigu. Ja ometi… nemad väärivad ja mina mitte?

Ma olen vahel mõelnud ka nii, et kui ma tean kõiki oma puudujääke, siis miks ei võiks ma need eemaldada? Noh, saadagi veatuks. Kas ma siis äkki vääriks? Ja ma mõtlen, et kas see ei pidanud olema tingimusteta? Et seda polegi võimalik välja teenida? Sa kas väärid või mitte ja mida iganes sa teed - head või halba - ei muuda seda, kas sind armastatakse. Kas pole nii?

Seega, ma ei saaks vist ise jõuga midagi teha, mis seda muudaks.

Veel öeldakse, et osuta ise, tingimusteta, ja küll siis see ka sinuni tagasi jõuab. Kas ma siis äkki lihtsalt ei oska seda ilmutada? Noh, ootan siin, et keegi selle mulle kandikul koju tooks ja siis ma kenasti võtan vastu, ütlen aitäh ja panen riiuli peale teistele imetlemiseks, aga ise ei raatsiks seda teistele ilmutada, jagada, osutada? Kas ma olen selline? Nii palju kui ma ennast tean, olen ma olnud see, kes esimesena avaldab oma kaardid. Suhetes. Vastaspoolega. Tean, et olen armastanud oma vanemaid ja oma sõpru. Lastest rääkimata. Nii, et ma ei saa öelda, et ma poleks armastanud. Ainult, vastuarmastust pole tundnud.

Nii et ikkagi, mingi viga peab olema. Millest ma ise aru ei saa ja mida keegi mulle öelda ei raatsi. Sest, kui ma teaksin… ehk siis ma oskaksin ennast muuta. Noh, et ma ikkagi vääriks.

Aga äkki see ongi normaalne? Äkki kõik tunnevad sama? Sest mõelge kui palju on vändatud filme ja trükitud raamatuid sellest, kuidas see õige äratundmine käib ja kui imetabane see kõik on. Maailm on täis minusuguseid näljaseid, kes ootavad seda midagi imelist. On teisi. Neid, kes arvavad, et kirg on see õige asi. Indlevad ühe ja siis teise järgi, sest kirg on oma olemuselt jõulisem emotsioon, kui armastus. See pimestab, aga ta läheb kiiresti ka üle. Ma pole üks nendest, kes ajavad sugutungi segi armastusega. Ideaalis peaksid need kaks teineteist täiendama. Paraku näib, et suuremalt jaolt asendatakse üks teisega.

Nii et, mul on valik. Kas võtta üks ja loobuda teisest, või olla ilma mõlemast. Ja ma olen valinud selle teise variandi. Ma ei ütle, et see on parem. Ma ütlen, et see on minu valik. Üldsegi mitte hea valik, seejuures. Väga üksildane ning valus valik. Aga asendada ka ei taha. Ei teagi miks. Võibolla minus on veel killuke seda lootust, et ehk ühel päeval pole vaja asendada, et ma saan kõike? Või siis… või siis olen ma lihtsalt rumal, lootes midagi, mida ei pruugi üldse eksisteeridagi. Aga ma mõtlen, et ma ootasin kannatlikult piisavalt kaua, et saada enda unistuste vannituba. Ja ma ootasin piisavalt kaua, et saada oma unistuste auto. Äkki, kui ma ootan piisavalt kaua… äkki…




Kommentaarid