Mäletate, kui ma väitsin, et ma olen korralik ja ontlik naisterahvas? Jah, ma ka ei mäleta. Voorimehe tütar olen, vot mis.
Parim tunne maailmas on see, kui sa tunned trennijärgsel päeval lihasvalu. Mõõdukuse piirides loomulikult. Kui juba trepist on raske käia ja isegi klaviatuuri kasutamine tekitab enesetapumõtteid, siis enam mitte nii väga. Aga keha on selline väänik, et see harjub kõigega. Ja seejuures hirmuäratavalt kiiresti. Minu hinnangul umbes kahe nädalaga. Kui kaks nädalat sama treeningrutiini järgida, siis on juba tunne nagu oleks viilinud. Raskuste suurendamine siinjuures ei aita.
Niisiis on vaja vahetada harjutusi. Teha midagi muud. Muidu pole arengut. Seetõttu sattusin üks päev ringtrenni. Põhimõte on selles, et igat harjutust tehakse 50 sekundit, liigutakse järgmise jaama juurde ja nii kokku 14 erinevat harjutust ja kõiki kolm korda. Iga ringi lõpus on minut pausi ja siis edasi. Ta on küllalt mõnus. Raskusaste: pigem raske. Saab ka lihtsamalt läbi, aga seda me sinna otsima ju ei läinud.
Oli seal siis üks triitseptsi harjutus. Põlved on toetatud kummilindile ja kätega surud end üles. Probleem oli selles, et see kummilint oli liiga jäik ja ma ei vajunud piisavalt alla, et end siis kätega üles lükata. Kaebasin oma muret kõrval jaamas askeldavale trennikaaslasele, kes oli juhtumisi meesterahvas. Noh, tema pakub, et ma peaksin end esiteks jõuga proovima alla suruda ja siis sealt üles lükata, või kummilindist loobuda. Ja mina siis sellepeale hüüan rõõmsalt: "Jah, ma arvan ka, et kummita oleks parem!"
See, mida ma just hüüdsin, jõudis mulle, teadagi, alles liiga hilja kohale. Juudas kuidas ma punastasin! Loomulikult oli trennikaaslasel nalja nabani. Rääkis kohe ka treenerile (ka mees), mida ma just teatanud olin ja siis nad mõlemad irvitasid minu üle.
Järgmisel ringil noormees ilkudes teatab, et ta teeb nüüd ilma kummita, et tunnetab paremini lihasetööd. He-he, küll te olete vaimukas! Aga minut aega jutti ta ikka ei jaksanud ilma selle kummilindita. Seda ei saanud ma ka mainimata jätta. Mispeale öeldi mulle, et: "Ilma ikka ei saa, sest muidu tuleb lõpp liiga kiiresti."
Ütleme nii, et sinna trenni ma nüüd mõnda aega ei lähe.
Parim tunne maailmas on see, kui sa tunned trennijärgsel päeval lihasvalu. Mõõdukuse piirides loomulikult. Kui juba trepist on raske käia ja isegi klaviatuuri kasutamine tekitab enesetapumõtteid, siis enam mitte nii väga. Aga keha on selline väänik, et see harjub kõigega. Ja seejuures hirmuäratavalt kiiresti. Minu hinnangul umbes kahe nädalaga. Kui kaks nädalat sama treeningrutiini järgida, siis on juba tunne nagu oleks viilinud. Raskuste suurendamine siinjuures ei aita.
Niisiis on vaja vahetada harjutusi. Teha midagi muud. Muidu pole arengut. Seetõttu sattusin üks päev ringtrenni. Põhimõte on selles, et igat harjutust tehakse 50 sekundit, liigutakse järgmise jaama juurde ja nii kokku 14 erinevat harjutust ja kõiki kolm korda. Iga ringi lõpus on minut pausi ja siis edasi. Ta on küllalt mõnus. Raskusaste: pigem raske. Saab ka lihtsamalt läbi, aga seda me sinna otsima ju ei läinud.
Oli seal siis üks triitseptsi harjutus. Põlved on toetatud kummilindile ja kätega surud end üles. Probleem oli selles, et see kummilint oli liiga jäik ja ma ei vajunud piisavalt alla, et end siis kätega üles lükata. Kaebasin oma muret kõrval jaamas askeldavale trennikaaslasele, kes oli juhtumisi meesterahvas. Noh, tema pakub, et ma peaksin end esiteks jõuga proovima alla suruda ja siis sealt üles lükata, või kummilindist loobuda. Ja mina siis sellepeale hüüan rõõmsalt: "Jah, ma arvan ka, et kummita oleks parem!"
 |
| Selline näeb siis välja see kummiga harjutuse jaam. |
See, mida ma just hüüdsin, jõudis mulle, teadagi, alles liiga hilja kohale. Juudas kuidas ma punastasin! Loomulikult oli trennikaaslasel nalja nabani. Rääkis kohe ka treenerile (ka mees), mida ma just teatanud olin ja siis nad mõlemad irvitasid minu üle.
Järgmisel ringil noormees ilkudes teatab, et ta teeb nüüd ilma kummita, et tunnetab paremini lihasetööd. He-he, küll te olete vaimukas! Aga minut aega jutti ta ikka ei jaksanud ilma selle kummilindita. Seda ei saanud ma ka mainimata jätta. Mispeale öeldi mulle, et: "Ilma ikka ei saa, sest muidu tuleb lõpp liiga kiiresti."
Ütleme nii, et sinna trenni ma nüüd mõnda aega ei lähe.
Kommentaarid
Postita kommentaar