Neiu hüüab: "Sa suudad! Te kõik suudate! Ma tean seda!"
Ja ma mõtlen, et mida sa ka tead? Ma pole nagu need kõik, kes siin suudavad. Mina ei suuda! Ma olen eriline. Ma olen teist kõigist viisteist aastat vanem ja mul on nelja raseduse armid, hinges ning kehal. Ma pole nagu kõik teised! Ma ei suuda!
See on muutunud valdavaks. See tunne. Et ma olen vana. Palju vanem, kui kõik teised. Kas see ongi see millest nad räägivad, kirjutavad ja dokumentaale lindistavad? Keskeakriis?
Kui ma vaatan enda ümber, siis ma näen teisi endasuguseid. Viiskümmend pluss. Jah, ma tean, pole veel viiskümmend ja pluss. Viiskümmend ja miinus olen. Kolmteist miinust, kui täpne olla. Ja ikka tunnen ma nendega rohkem sarnasust, kui nende teistega, nende kakskendviis plussidega.
Ja ma mõtlen, et da freck mulle seda vaja on? Tõmmelda. Noortega võidu ja neile pähe teha. Joosta kiiremini, hüpata kaugemale ja tõsta raskemalt. Võtakski rahulikumalt. Vastavalt eale. Ikkagi seda juba on. Ja mitte ainult. Lapsi ka juba on, rohkem kui keskmisel. Poolteist tükki rohkem, kui keskmisel.
Ma olen juba kõik teinud, mida ühiskond minult oodata võiks. Keegi ei taha näha, kuidas ma kangi lammutan ja maratoni jooksen, nii, et need armid rasedustest, kord vasakule, siis sellele teisele küljele valguvad. Parem on kui ma kusagil mujal oleksin. Kooksin midagi. Näituseks. Ei kõlba ju enam minu eas ennast avalikkusele presenteerida. Mõni võib lausa pöördumatud kahjustused saada.
Või ma ei tea, vaadatakse äkki hoopis, et oi nii äge, et sa veel oma eas teed seda ja teist. Nagu Raivo E. Tamm, eks ole. Tegi Iron Mani ära. Näitas endast poole noorematele silmad ette. Vinge mees!
Mul on natuke tunne, et kui mees teeb, siis on äge. Kui naine püüab vanas eas mingit kannapööret ette võtta, siis ta on natuke nagu Maie Parrik. Noh, piinlik, mitte äge.
Ja ma mõtlen, et mida sa ka tead? Ma pole nagu need kõik, kes siin suudavad. Mina ei suuda! Ma olen eriline. Ma olen teist kõigist viisteist aastat vanem ja mul on nelja raseduse armid, hinges ning kehal. Ma pole nagu kõik teised! Ma ei suuda!
See on muutunud valdavaks. See tunne. Et ma olen vana. Palju vanem, kui kõik teised. Kas see ongi see millest nad räägivad, kirjutavad ja dokumentaale lindistavad? Keskeakriis?
Kui ma vaatan enda ümber, siis ma näen teisi endasuguseid. Viiskümmend pluss. Jah, ma tean, pole veel viiskümmend ja pluss. Viiskümmend ja miinus olen. Kolmteist miinust, kui täpne olla. Ja ikka tunnen ma nendega rohkem sarnasust, kui nende teistega, nende kakskendviis plussidega.
Ja ma mõtlen, et da freck mulle seda vaja on? Tõmmelda. Noortega võidu ja neile pähe teha. Joosta kiiremini, hüpata kaugemale ja tõsta raskemalt. Võtakski rahulikumalt. Vastavalt eale. Ikkagi seda juba on. Ja mitte ainult. Lapsi ka juba on, rohkem kui keskmisel. Poolteist tükki rohkem, kui keskmisel.
Ma olen juba kõik teinud, mida ühiskond minult oodata võiks. Keegi ei taha näha, kuidas ma kangi lammutan ja maratoni jooksen, nii, et need armid rasedustest, kord vasakule, siis sellele teisele küljele valguvad. Parem on kui ma kusagil mujal oleksin. Kooksin midagi. Näituseks. Ei kõlba ju enam minu eas ennast avalikkusele presenteerida. Mõni võib lausa pöördumatud kahjustused saada.
Või ma ei tea, vaadatakse äkki hoopis, et oi nii äge, et sa veel oma eas teed seda ja teist. Nagu Raivo E. Tamm, eks ole. Tegi Iron Mani ära. Näitas endast poole noorematele silmad ette. Vinge mees!
Mul on natuke tunne, et kui mees teeb, siis on äge. Kui naine püüab vanas eas mingit kannapööret ette võtta, siis ta on natuke nagu Maie Parrik. Noh, piinlik, mitte äge.
Kommentaarid
Postita kommentaar