Mis sul viga on?

Ma ei taha öelda, et mul on depressioon. See kõlab nii hirmus ja lõplik. Pealegi, mul pole diagnoosi, sest ma loodan, et see läheb ise üle. Sellepärast ma ütlen, et ma olen augus. Või koopas. Kusagil eemal, igatahes. Mitte siin. Mitte mina ise.

Sellest, et ma pole päris korras, sellest saavad teised ka aru. Kuni teatud maani on võimalik pimedust ja augusolemist teiste eest varjata. Aga siis tuleb päev, kus sa lihtsalt ei jaksa või ei viitsi. Sul on sellest, mida teised sinust arvata võivad, sügavalt savi.

Ja siis nad tulevadki ja ütlevad. Etteheitva tooniga. Et mis sul viga on? Ja see pole öeldud mõttega, et sa hakkad nüüd südant puistama ja räägid täpselt ära millised tarakanid su hinge närivad, vaid on öeldud rõhuga "Võta ennast kokku ja ole normaalne!".




Kuna masendusest ja nukrameelsusest on viimaste aastakümnete jooksul nii palju räägitud, siis enamik omab mingisugust ettekujutlust sellest, mis see on ja mis sellega kaasneda võib. Sellepärast öeldakse, et mine arsti juurde või söö vitamiine. Seda, et võta ennast kokku, seda nii väga ei öelda. Sest see oleks sama, kui amputeeritud jalgadega inimesele öeldaks, et võta ennast kokku ja jookse see maraton ära. See, et miski on teistele nähtamatu, ei tee seda olematuks. Sellest on lihtsalt keerulisem aru saada.

Ma arvan, et teatud määral võib neile, kes on masendunud inimese kõrval, olla veel raskem, kui tal endal. Tal endal on piisavalt tegemist sellega, et üldse hinges püsida. Aga need, kes on kõrval tahavad aidata. Ja teadmine, et nad ei saa tegelikult mitte midagi teha, on väga raske. Eriti kui see kestab pikalt. Sa näed, et teine inimene kannatab ja sa oled võimetu midagi tegema, et tal oleks parem. Ja sa mõtledki, et miks ta ennast lihtsalt kokku ei võta?

Uskuge, kõik kes on olnud depressioonis, sooviksid ennast kokku võtta. See pole lihtne seisund. See on ääretult kurnav.

Mul on kunagi olnud sünnitusjärgne depressioon. Kergemal kujul. Ise panin diagnoosi. Tean, et oli periood, kus minu üle valitses sügav kurvameelsus, mis oli nii halvav, et mind ei huvitanud mitte miski. Ma olin lihtsalt voodis. Mind absoluutselt ei huvitanud, kas mu lapsed on toidetud, pestud ja hoitud. Ma pöörasin neile tähelepanu alles siis, kui nende kisa muutus väljakannatamatuks. Jah, see vaevas mind. Aga mul polnud mingit jõudu, et ennast käsile võtta. Ja mis kõige hirmsam. Ma olin kõige selle sees täiesti üksi. Ja ma kuulsingi lauseid: "Võta ennast kokku!", "Ära ole selline!", "Mis sul viga on?", "Sa oled ise süüdi oma tunnetes, lihtsalt muuda mõtlemist!". Oli perioode, kus ma näljutasin ennast ja perioode, kus ma ennast vigastasin. Ja ma arvan ikkagi, et mul oli kergemal kujul masendus. Sest lõpuks ma ju tulin sellest ise välja. Kui oleks olnud sügav haigus, siis ma poleks. Ma arvan.

Kui ma meenutan seda perioodi, siis ma ei tea, mis mind aitas. Usun, et osaliselt teadlikuks saamine oma seisundist. Fakt, et tegemist on haigusega ja ma pole lihtsalt oma mõistust kaotamas. Võimalik, et ma tegin mingisuguseid harjutusi, mis seda leevendasid, ma ei mäleta. Ma tean vaid seda, et arsti juurde ma ei läinud ja polnud mul ka kedagi kellega sellest rääkida. Õigemini, kui ma üritasin sellest rääkida, siis tegi see asja hullemaks.



Mida ma soovitaks neile, kes on parasjagu kõrval? Olge olemas. Kuulake. Ärge andke soovitusi. Teadke, et mida rohkem depressioonis inimene teid eemale tõukab ja ebaratsionaalselt käitub, seda rohkem tuge ta vajab. Üksiolek süvendab kõiki emotsioone. Ja nukrameelsus pole see emotsioon, mida peaks laskma süveneda. Fakt on see, et ta peab ise oma emotsioonidega tegelema. Seda ei saa peale suruda. Ta tuleb sellest välja. Ise. Aga ta vajab oma inimesi. Et nad oleksid olemas. Nii heas, kui halvas.

*Fotod Facebooki grupist I told my therapist about you.

Kommentaarid

  1. Ma tean, millest Sa räägid. Või arvan, et tean. Või õigemini püüan aru saada ja mõista. Ja see on tegelikult raske. Mina olen see, kes on parasjagu kõrval. Olen olemas. Kuulan - üks kord, teine kord, kolmas kord, korduvalt, kordi ja kordi... kohati on tunne, et hulluksminekuni. Ja ikka püüan ka soovitusi jagada, sest ei mõista ju tegelikult (lõpuni ja päriselt). Püüan pakkuda tuge, aga vahel jookseb juhe nii kokku, kui depressioonis inimene eemale tõmbub ja ebamõistlikult käitub. Kahjuks ei tulda sellest (depressioonist, ärevushäirest vms) alati ise välja. On vaja ravi ja lausa haiglaravi. Leevendust saab. Tagasi tuleb ka elutahe ja -rõõm. Aga see kõik on nii habras ja etteaimamatu. Kuni järgmise madalseisuni. Seepärast ei anna ma enam hinnanguid. Olen lausa pahane, kui keegi hakkab oma arvamust avaldama - a la mis tal viga on? tahab tähelepanu? depressioon on moehaigus! no võtku end kokku! Siis tahaks karjuda - mida sina sellest tead? Sest ma olen näinud ja olnud kõrval...
    Olen olemas oma inimesena ta kõrval, nagu kord lubatud - heas ja halvas.
    Aitäh, et jagasid! See oli väga oluline ja vajalik lugu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh Sulle siira kommentaari eest! Soovin Sulle omalt poolt vastupidavust kannatlikkust. Sa oled väga tubli, et suudad olla kõrval ja toetada. Usun, et seda hinnatakse 🤗.

      Kustuta
  2. Aitäh Sulle! Soovin Sulle vaprust, jõudu ja tahet august välja saamiseks. Soovin väga, et Sul oleks ka kõrval keegi, kes Sind toetaks. Ja ma ei saa ikka jätta ka soovitust jagamata - abi saamiseks on mõistlik pöörduda psühholoogi ja/või psühhiaatri poole. Loodan, et Sul on juba parem.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on väga kasulik soovitus. Olen seda ise mitmel korral soovitanud. Tänaseks päevaks on mul juba parem. Ja seda just tänu tugiisikutele, kes olid kõrval ja kuulasid, kuulasid, kuulasid. ☺️

      Kustuta

Postita kommentaar