Tuletõrjekoer Zahharov

On kaks muusikastiili, mida ma põhimõtteliselt ei kuula. Need ärritavad mind võrdselt. Räpp ja jazz. Aga noh, kivi all ei ela ja ikka jõuab nii üht kui teist minu kõrvadesse. Et siis Nublu. Oi jah, kust ma nüüd alustaks…


Foto internetist


♫ Ai sa oled hull, aga ai sa oled hea… 

Mitte, et ma ei saaks aru vaimustusest. Saan. Aga ei jaga. Kui sa oled planeedil Maa pisut üle kahekümne aasta jalgu lohistanud ja suurest igavusest mõne kivi ümber pööranud ja selle alla pilgu heitnud, siis on vähe neid asju, mis sind vaimustaks. Ei, Nublu pole selles süüdi. Ja eks iga põlvkond on sellise sülekoeraga pidanud jalutamas käima ja tema s*tta maast üles korjama. Nüüd on lumehelbekeste aeg. Palju õnne!

♫ Nublu jookseb staadionil ja mitte sinu järgi… 

Palun keegi seletage mulle, mis krdi maailmas me elame, et see on normaalne suhtumine? Et inimesi kasutataksegi nagu vetsupaberit? Täna mul on hullult vaja, aga kohe kui ma oma, khm, "tujud" olen rahuldanud, siis lasen su veega alla, sest sorry, aga sa oled hõbe. Ma palun kõiki jumalaid, taevas ja maal, neid keda tean ja neid keda veel ei tunne, palun, palun, palun, tehke nii, et ma seda kunagi normaalseks ei peaks!

♫ See oli eelmisel suvel, 
need on eelmised naised, 
need on eelmised mured. 
Kui ma nende pärast põeks, 
siis ma seesmiselt sureks… 

Hea küll, iseenesest on arukas mõte. Milleks muretseda asjade pärast, mida sa muuta ei saa. Aga mingi jälje võiks ju kogetu jätta? Ei? Sest, ok, sa ei sure seesmiselt, aga kas sa elad? Mis su sees üldse toimub? Ise julged sinna piiluda?

♫ Ma sain kutsikana varjupaigas vastu pead… 

Mis seal ikka, hakkab pihta! Punn läheb pealt ja klubis sajab vihma! Auuuu, ma olen haiget saanud kutsikas ja sellepärast ma urisen ja näitan hambaid. Kargan iga litat ja tõstan jalga iga posti juures. Te peate mulle kaasa tundma ja mind välja kannatama, sest ma olen varjupaigas peksa saanud. Just, Nubluke, sa oled meil eriline, ainult sina oled ju peksa saanud, mhmh.

♫ A mul ei ole präelt… 

Ja sellest, kuidas ma vihkan ebaselget diktsiooni (keegi vist nimetas teda mõminaräppariks), sellest ei hakka ma parem rääkimagi.

Jah, kõike seda olen ma juba kuulnud. Vana olen. Iga pontu klähvimine mind heldimusega ei täida ja käsi kõrvatagust kratsima ei sirutu.



Kommentaarid