Ühel õhtul, nii paar aastat tagasi, lamasin just sängis, kui ma tundsin Sind. Olid koha leidnud mu paremal pool asuva pehme koe sees, tead selle puntra sees, mis meestel mõistuse viib. Esialgu ma mõtlesin, et kujutan seda endale ette. Tead, ma olen kord juba selline - ettekujutleja. Igasuguseid asju kujutan endale ette, nii häid, kui ka neid teisi. Vist vasakpoolne ajupoolkera genereerib neid mõtteid. Aga, tead, me ei pidanud ju üldse minust rääkima, vaid Sinust.
Niisiis, teades ennast ja oma annet asju ette kujutada, ei pööranud ma Sulle esialgu tähelepanu. Mõtlesin, et mis iganes seal on, see läheb ise ära. Aga Sa ei läinud. Olid endale leidnud hea koha kus olla ja kasvada. Mulle näis nii, et Sa kasvasid. Haiget Sa mulle ei teinud, Sa lihtsalt olid seal, vaikselt. Või vähemalt tundus mulle, et Sa seal olid ja kuude möödudes suuremaks said. Aga noh, hirmul on suured silmad, nad ütlevad.
Aga tead, ma ei karda Sind tegelikult. Võiks isegi öelda, et olen Sind oodanud. Mitte aurava kohvikruusiga ning värske Napoleonikoogiga, aga ühe küpsisepakiga peidus kapi otsas. Noh, juhuks kui Sa otsustad ikkagi tulla.
Kunagi ammu tulid Sa mu vanaema järele. Tema Sind ei oodanud. Tal polnud ühtegi head sõna Sinu kohta öelda, kui Sa talle oma tulemisest etteteatamata ühel õhtul taluuksest sisse astusid. Vanaema oli mul sitke. Ta oli Sinusuguseid ennegi näinud ja nendega edukalt hakkama saanud. Ei kartnud ta Sind ühti. Ja Sa otsustasid taanduda. Tea, kas Sa kardad selliseid tugevaid naisi? Kes Sulle alluda ei taha? Või mille järgi Sa oma kodusid valid?
Niisiis, ma teadsin Sind oodata. Teades Sind, kui raevukas Sa oskad olla ja kuidas Sa kedagi ei säästa, kui Sul juba mõte peas on. Sellepärast otsustasin juba aastaid tagasi, et kui Sa peaksid tulema, siis ma lasen Sul olla. Lasengi Sul oma keha üle võtta, kui Sul vastav soov peaks tekkima. Sellepärast ma ei teegi midagi. Ei lähe uuringutele ega analüüsidele. Sest ma tean, nad hakkavad mind veenma, et ma Sinust loobuks, ajaks Su minema. Nad tahaksid Sind välja lõigata ja välja mürgitada. Aga mina ei taha.
Sa kutsud mind argpüksiks ja draamakuningannaks. Noh, kutsu kui tahad, mis mul sellest enam. Meil kõigil saabub kord aeg minna. Mõni läheb varem, teine hiljem. Õiglane pole see kunagi. Mul on olnud hea elu. Mul pole soovi oma viimaseid aastaid kulutada arstide vahel käimisele. Kui Sind seal pole ja ma kujutan seda kõike endale ette, siis on ju hea. Magamata öid mul sellepärast pole, et välja nuputada kui reaalne Sa oled ja kas ma peaksin Su pärast tõsisemalt muretsema. Kui Sa seal oled, pole ka lugu. Tean, et Sa oled hea peremees. Alles lõpus teed haiget. Aga mitte kaua. Kui ma valida saaks, siis just nii ma läheks. Sellepärast ütlengi, et ma olen Sind oodanud, kaneeliküpsised kapi otsas.
*Pildistas Tatjana Siipan
Niisiis, teades ennast ja oma annet asju ette kujutada, ei pööranud ma Sulle esialgu tähelepanu. Mõtlesin, et mis iganes seal on, see läheb ise ära. Aga Sa ei läinud. Olid endale leidnud hea koha kus olla ja kasvada. Mulle näis nii, et Sa kasvasid. Haiget Sa mulle ei teinud, Sa lihtsalt olid seal, vaikselt. Või vähemalt tundus mulle, et Sa seal olid ja kuude möödudes suuremaks said. Aga noh, hirmul on suured silmad, nad ütlevad.
Aga tead, ma ei karda Sind tegelikult. Võiks isegi öelda, et olen Sind oodanud. Mitte aurava kohvikruusiga ning värske Napoleonikoogiga, aga ühe küpsisepakiga peidus kapi otsas. Noh, juhuks kui Sa otsustad ikkagi tulla.
Kunagi ammu tulid Sa mu vanaema järele. Tema Sind ei oodanud. Tal polnud ühtegi head sõna Sinu kohta öelda, kui Sa talle oma tulemisest etteteatamata ühel õhtul taluuksest sisse astusid. Vanaema oli mul sitke. Ta oli Sinusuguseid ennegi näinud ja nendega edukalt hakkama saanud. Ei kartnud ta Sind ühti. Ja Sa otsustasid taanduda. Tea, kas Sa kardad selliseid tugevaid naisi? Kes Sulle alluda ei taha? Või mille järgi Sa oma kodusid valid?
Niisiis, ma teadsin Sind oodata. Teades Sind, kui raevukas Sa oskad olla ja kuidas Sa kedagi ei säästa, kui Sul juba mõte peas on. Sellepärast otsustasin juba aastaid tagasi, et kui Sa peaksid tulema, siis ma lasen Sul olla. Lasengi Sul oma keha üle võtta, kui Sul vastav soov peaks tekkima. Sellepärast ma ei teegi midagi. Ei lähe uuringutele ega analüüsidele. Sest ma tean, nad hakkavad mind veenma, et ma Sinust loobuks, ajaks Su minema. Nad tahaksid Sind välja lõigata ja välja mürgitada. Aga mina ei taha.
Sa kutsud mind argpüksiks ja draamakuningannaks. Noh, kutsu kui tahad, mis mul sellest enam. Meil kõigil saabub kord aeg minna. Mõni läheb varem, teine hiljem. Õiglane pole see kunagi. Mul on olnud hea elu. Mul pole soovi oma viimaseid aastaid kulutada arstide vahel käimisele. Kui Sind seal pole ja ma kujutan seda kõike endale ette, siis on ju hea. Magamata öid mul sellepärast pole, et välja nuputada kui reaalne Sa oled ja kas ma peaksin Su pärast tõsisemalt muretsema. Kui Sa seal oled, pole ka lugu. Tean, et Sa oled hea peremees. Alles lõpus teed haiget. Aga mitte kaua. Kui ma valida saaks, siis just nii ma läheks. Sellepärast ütlengi, et ma olen Sind oodanud, kaneeliküpsised kapi otsas.
*Pildistas Tatjana Siipan
Ma môtlesin et ei kommenteeri aga see postitus puudutas mind ja tulin täna tagasi seda lugema. Ma väga loodan, et see on ilukirjanduslik ( ja pagana hea) postitus aga kui ei ole siis ma ei teagi mida nüüd öelda :(
VastaKustutaSeda on suur rõõm lugeda, et mu postitused ikka puudutavad, aitäh!
KustutaMis puutub, sellesse teise poolde, siis eks ta ikka on ilukirjandus. Inspiratsioon elust. Jah, ma mõned aastad tagasi avastasin rinnast tüki. Ma pole sellega seoses midagi ette võtnud ja ei kavatse võtta ka. On hea võimalus, et mis iganes seal on, on healoomuline. Kui see pole, siis ei kavatse ma ka midagi ette võtta. Kümmekond aastat tagasi lugesin ühe naise kirjeldust sellest, kuidas ta rinnavähiga võitles ja see oli väga ebamugav lugemine. Raamatus mainis ta ka, et kuna see oli tal juba teine kord võidelda, siis poleks ta seda teist korda ette võtnud, kui poleks olnud ema. Oma lapse pärast tegi seda. Siis ma otsustasingi, et juhul kui… siis mina ei hakka võitlema. Kuna ma surma ei karda, siis pole mul niivõrd vahet. Võitlus hirmutab mind palju rohkem. Kõik see mis sellega kaasneb. See ei ole elu. Lapsed on mul juba küllalt suured, saavad hakkama.
Aga ma rõhutan, et tegelikult ma ei tea, mis seal on. Lihtsalt filosofeerin.
Kusjuures olen ka viimasel ajal môelnud et enamus haigused ja probleemid tulevad môtetest ja kui sa suudad need positiivsed ja kerged hoida siis ehk keha tuleb selle kergusega kaasa ja ei hakka mingit jama tekitama. Ma küll ei tea, mis mina teeksin sellises olukorras? Ma mitte niivôrd ei karda surma (vähemalt ei môtle ma selle peale) aga ma hullult armastan elu!
KustutaNii ilusti öeldud "ma hullult armastan elu!"!!! Mul vist sellest jääbki veidi puudu :/
KustutaMa üldiselt ei ole näpuga viibutaja, aga, nagu üks kord enne juba ütlesin, et ei saa nõu andmata olla. Mis ma öelda tahan on see, et mina soovitan soojalt ja siiralt - arsti juurde minna. Päriselt! Sa oled noor inimene ja elu on veel ees. Surma võib mitte karta, aga elu on ikka elamist väärt! Seda enam, kui Sul on lapsed. Kui varakult avastatakse, siis on ravi efektiivne ja täiesti talutav. Usu mind, ma tean, millest räägin.
VastaKustutaMa mõtlesin tükk aega, et kuidas vastata. Välja ei mõelnudki. Ma loomulikult tänan soovituse eest ja usun, et mõistan ka Sinu seisukohta ja tean, et mul on keeruline selgitada enda oma, ilma et ma paistaks poolearuline. Ja eks ma varem või hiljem arsti juurde ka satun. Aga ma ei ürita olla dramaatiline või otsida tähelepanu, kui ütlen, et mis juhtub, juhtub niigi.
Kustuta