Alustame sellest, et mul on olnud väga keeruline endale selleks aastaks mingisuguseid spordialaseid väljakutseid seada. Eelmisel aastal mittetäitunud eesmärgid tõmbasid motti maha. Kuna põlv teeb endiselt jooksulindil joostes jõhkralt valu, siis ei tea kas ma selles elus üldse enam Maijooksugi julgen ette võtta. Igasugused surumised, tõmbamised, kükid ja muu selline, noh, need on ja pole ka. Väiksed asjad, mida tahaks saavutada, on olemas, aga neil pole ajalist tähtaega. Tuleb siis kui tulema peab. Näiteks tahaks teha lõuatõmmet. Juba eelmise aasta lõpus hakkasin vaikselt selle poole liikuma. Parem, aga pikk tee veel käia. Rinnalt tahaks oma kehakaalu suruda. Hetkel parim saavutus 45 kilo. Paindlikust tahaks arendada. Ja kätelseisu sooviks ka purki saada. Aga need ükski pole minu meelest sellised out of the box eesmärgid, nii nagu nullist jõutõmbe alustamine eelmisel kevadel.
Üks absurdne unistus mul on küll, aga ma leian pidevalt liiga palju vabandusi, et seda isegi mitte proovida. Nimelt triatlon. Ma tunnen, et mul ei jaguks sellevõrra järjekindlust, et see asi ära teha. Väga viis oleks, kui keegi koos minuga teeks. Aga sellist pole veel leidnud. Vähe oluline pole ka asjaolu, et mul jalgratast üldse pole. Ei mingit. Isegi seda ilusat korviga naisteratast, maastikurattast rääkimata. No ja ujumiseks mul ka võhma pole. Ühesõnaga, mul jääb midagi puudu. Mingi jõud, et sellega alustada. Aga noh, kuklas ta mul tiksub.
No kui rääkida nüüd natuke üldisemalt, siis keha suhtes mul ka enam väga suuri plaane pole. Olen enam-vähem püsinud selles kaaluvahemikus, millega ma ise rahul olen. Vaikselt hakkan leppima, et kui ma just noa alla ei lähe, siis on piirkondi, mille osas ma ei muuda enam midagi. Jah, mul on väljaveninud nahk, stiiriad, tselluliit. Mul pole väga elastne nahk ja see pole tagasi tõmbunud, nii nagu ma sooviks. Seega, ma leian, et minust on juba enda kehaga leppimine teatud isiklik võit.
Üks asi siiski on, mis mind häirib ja mida ma soovin muuta. Keha rasvaprotsent. See on mul alati olnud veidi liiga kõrge. Noh, ok võibolla mitte alati, per se, aga ütleme kahekümnendast eluaastast edasi. See tekitab minus suurt frustratsiooni.
Ma saan mõistusega aru, et enamik minu rasva on paigutatud strateegiliselt ja seetõttu ei jäta ma tegelikult pehmet muljet. Õige sõna on kurvikas. Mitte paks. Noh, mul on seal rinnakus päris kõvasti seda ja umbes sama palju on veel tasakaalu hoidmise jaoks paigutunud tahaluukidesse. See osa mind niiväga ei häirigi. Häirib see osa, mis lehvib päästerõngana ümber vöökoha. Tead, Emake Loodus, see pole vajalik, ma oskan päris hästi ujuda. Pole vaja mind päästa pidevalt!
Ma ei saa väita, et oi ma ei tea kust see tuleb, sest ma lutsin ainult rediselehti ja limpsin jäätunud klaasi. Minu toitumine on küll 80% ulatuses eeskujulik. Söön palju köögivilju, vähe süsivesikuid, vähe töödeldud liha ja ka valmistoidud olen sisuliselt nulli tõmmanud. Aga... aga mul on suur nõrkus suhkru vastu. Mitte suhkru enda, kohvi sees ma seda ei tarvita, aga ma jumaldan, jumaldan, jumaldan magusat. Eriti kooke. Ja jäätist. Vahukoort. Šokolaadi. Komme. Kringlit. Keeksi. Pirukaid. Torte. Küpsiseid. Marmelaadi. Pudingut.
Ja ma võiks ennast piirata. Teoreetiliselt. Aga mis rõõmud mul siis üldse elus jäävad? Alkoholi ma ei joo. Mehi mul pole. Narkotsi ei tee. Las mulle jääb vähemalt see.
Seega, tagasi tulles kehajutu juurde, siis eesmärk oleks saada rasvaprotsent 20-22% vahele. Kolmekümne esimesel detsembril näitas mu nutikas Kusti numbrit 26,2. Nii, et võiks proovida, kasvõi protsendi võrra seda vähendada kuni eesmärk on saavutatud.
Vast iga kuu ei luba sellest kirjutada, aga kui mingeid muutusi tekib, siis annan teada. Muutusteks võib nimetada ka erisuguseid vahendeid, mida ma rasva langetamiseks ette võtan. Näiteks toidulisandid. Üks toidulisand, mida hakkasin vaikselt juba detsembris tarvitama, on roheline kohvi. Võtan seda kord päevas ühe kapsli. See on üks rõve asi. Lõhnab lauda järele. Juhendites on kirjas, et seda peaks võtma trenni päevadel pool tundi enne trenni ja muudel päevadel pool tundi enne õhtusööki. Esimesel nädalal ma üritasin selle valemi järgi toimetada. Reaalsus oli see, et mul jäid pooltel päevadel üldse võtmata, kuna ma ei mäleta. Siis otsustasin, et võtan kohe hommikul, kõigi oma teiste "alkohooliku vitamiinidega". Seega, ma olen põhimõtteliselt kuu aega seda tarvitanud ja kui võtta, et 30.11.2018 näitas Kusti 27,2%, siis on ju nagu tolku ka olnud, või mis? Aga kahe kuu jagu on mul veel neid sõnnikulõhnalisi tablette ja pärast seda võiks proovida miskit kangemat. Siis on ehk paras aeg mingit kokkuvõtet ka teha sellest ristiretkest.
Alati ootan soovitusi. Ainult ärge mul koogist loobuda soovitage. Sest milline sõber soovitab teisel koogist loobuda, ah?
 |
| 45 kilo surutud 2 korda 10.01.2019 |
Üks absurdne unistus mul on küll, aga ma leian pidevalt liiga palju vabandusi, et seda isegi mitte proovida. Nimelt triatlon. Ma tunnen, et mul ei jaguks sellevõrra järjekindlust, et see asi ära teha. Väga viis oleks, kui keegi koos minuga teeks. Aga sellist pole veel leidnud. Vähe oluline pole ka asjaolu, et mul jalgratast üldse pole. Ei mingit. Isegi seda ilusat korviga naisteratast, maastikurattast rääkimata. No ja ujumiseks mul ka võhma pole. Ühesõnaga, mul jääb midagi puudu. Mingi jõud, et sellega alustada. Aga noh, kuklas ta mul tiksub.
No kui rääkida nüüd natuke üldisemalt, siis keha suhtes mul ka enam väga suuri plaane pole. Olen enam-vähem püsinud selles kaaluvahemikus, millega ma ise rahul olen. Vaikselt hakkan leppima, et kui ma just noa alla ei lähe, siis on piirkondi, mille osas ma ei muuda enam midagi. Jah, mul on väljaveninud nahk, stiiriad, tselluliit. Mul pole väga elastne nahk ja see pole tagasi tõmbunud, nii nagu ma sooviks. Seega, ma leian, et minust on juba enda kehaga leppimine teatud isiklik võit.
 |
| Pildistas Tatjana Siipan |
Üks asi siiski on, mis mind häirib ja mida ma soovin muuta. Keha rasvaprotsent. See on mul alati olnud veidi liiga kõrge. Noh, ok võibolla mitte alati, per se, aga ütleme kahekümnendast eluaastast edasi. See tekitab minus suurt frustratsiooni.
Ma saan mõistusega aru, et enamik minu rasva on paigutatud strateegiliselt ja seetõttu ei jäta ma tegelikult pehmet muljet. Õige sõna on kurvikas. Mitte paks. Noh, mul on seal rinnakus päris kõvasti seda ja umbes sama palju on veel tasakaalu hoidmise jaoks paigutunud tahaluukidesse. See osa mind niiväga ei häirigi. Häirib see osa, mis lehvib päästerõngana ümber vöökoha. Tead, Emake Loodus, see pole vajalik, ma oskan päris hästi ujuda. Pole vaja mind päästa pidevalt!
Ma ei saa väita, et oi ma ei tea kust see tuleb, sest ma lutsin ainult rediselehti ja limpsin jäätunud klaasi. Minu toitumine on küll 80% ulatuses eeskujulik. Söön palju köögivilju, vähe süsivesikuid, vähe töödeldud liha ja ka valmistoidud olen sisuliselt nulli tõmmanud. Aga... aga mul on suur nõrkus suhkru vastu. Mitte suhkru enda, kohvi sees ma seda ei tarvita, aga ma jumaldan, jumaldan, jumaldan magusat. Eriti kooke. Ja jäätist. Vahukoort. Šokolaadi. Komme. Kringlit. Keeksi. Pirukaid. Torte. Küpsiseid. Marmelaadi. Pudingut.
Ja ma võiks ennast piirata. Teoreetiliselt. Aga mis rõõmud mul siis üldse elus jäävad? Alkoholi ma ei joo. Mehi mul pole. Narkotsi ei tee. Las mulle jääb vähemalt see.
Seega, tagasi tulles kehajutu juurde, siis eesmärk oleks saada rasvaprotsent 20-22% vahele. Kolmekümne esimesel detsembril näitas mu nutikas Kusti numbrit 26,2. Nii, et võiks proovida, kasvõi protsendi võrra seda vähendada kuni eesmärk on saavutatud.
Vast iga kuu ei luba sellest kirjutada, aga kui mingeid muutusi tekib, siis annan teada. Muutusteks võib nimetada ka erisuguseid vahendeid, mida ma rasva langetamiseks ette võtan. Näiteks toidulisandid. Üks toidulisand, mida hakkasin vaikselt juba detsembris tarvitama, on roheline kohvi. Võtan seda kord päevas ühe kapsli. See on üks rõve asi. Lõhnab lauda järele. Juhendites on kirjas, et seda peaks võtma trenni päevadel pool tundi enne trenni ja muudel päevadel pool tundi enne õhtusööki. Esimesel nädalal ma üritasin selle valemi järgi toimetada. Reaalsus oli see, et mul jäid pooltel päevadel üldse võtmata, kuna ma ei mäleta. Siis otsustasin, et võtan kohe hommikul, kõigi oma teiste "alkohooliku vitamiinidega". Seega, ma olen põhimõtteliselt kuu aega seda tarvitanud ja kui võtta, et 30.11.2018 näitas Kusti 27,2%, siis on ju nagu tolku ka olnud, või mis? Aga kahe kuu jagu on mul veel neid sõnnikulõhnalisi tablette ja pärast seda võiks proovida miskit kangemat. Siis on ehk paras aeg mingit kokkuvõtet ka teha sellest ristiretkest.
Alati ootan soovitusi. Ainult ärge mul koogist loobuda soovitage. Sest milline sõber soovitab teisel koogist loobuda, ah?
Kommentaarid
Postita kommentaar