Minu ristiretk läbi lastekirjanduse kahepealiste lohedega kubisevast ohtlikust, samas naiivsest maastikust, jätkub. Ette on võetud Eno Raud. "Peep ja sõnad" sai loetud. Naljakas ikkagi see mälu, pean taas tõdema. Mäletan täpselt, millal seda lapsena lugesin. Nagu see oleks olnud eile. Ja ometi, see pidi olema ju teises või kolmandas klassis. Mäletasin selgelt isegi seda tunnet, mis mind tookord valdas. Et kuidas ma oleksin endale ka soovinud sellist vanaisa ja memme, kes oleksid mu keelt rikastanud. Väikese inimese tagasihoidlikud unistused…
"Sipsikut" mina muuseas ei olegi varem algusest lõpuni läbi lugenud. Ja nüüd lugedes, läks mul hoopis teistlaadi film silme ees jooksma. Ega see päev enam kaugel pole, kui mõni väike tüdrukutirts või poisiklutt mu põlvele istub, helesiniste silmadega otsa vaatab ja anub, et "Vanaema, ole hea, loe mulle midagi." (Ei hakka praegu oma ratsionaalsete argumentidega minu idülli solkima ja meelde tuletama, et tõenäoliselt küsivad nad mu käest hoopis seda, et miks mu WiFi nii aeglane on ja miks mu kodu nii imelikult lõhnab.) Ja siis kuidas ma loen. Noh, näiteks Sipsikut. Aga lugeda väga ei saagi, sest igal lehel on vaja selgitada. Et mis asjad need televiisori nupud on mida keerama peab, ja antenn, või miks keegi nukku õmbleb, kui neid müüakse ju poes. Ja et kuidas saab üks vaevalt viieaastane tüdruk üksi kodus olla? Noh, sellised asjad. Omal ajal täiesti tavalised nähtused, aga kümne, kahekümne aasta pärast - ununenud maailmakorraldus.
Huvitav, kas ma üldse oskan väikesele inimesele asju selgitada nii, et ta neis aru saab ja need talle põnevad on? Mäletan oma vanaema lugusid. Õigemini, lugusid väga ei mäleta, aga mäletan, et armastasin neid lugusid kuulata. Lugusid raskest tööst maatalus. Õest, kes läks teisele õele külla pannkookide ja moosiga ja kelle metsavennad kätte said, ära vägistasid ja kahekümnekahe noahaavaga metsarajale surema jätsid. Vennast, kes Vene kroonu eest ennast naaberkülla teenijatüdrukuks pakkus ja kuidas taluperemees talle kätt seeliku alla ajas, nii et ta oleks oma sulitembuga napilt vahele jäänud. Või kuidas ta hobusega üle jää mandril käis. See on minu kõige helgem lapsepõlve mälestus. Need soojad ööd lakas heinte peal, kui väljas siristasid ritsikad ja huikas kakk. "Räägi mulle veel sellest, kuidas elu vanal ajal oli" anusin ma vanaema. Ja ta rääkis, hääles heldimusenoot. Vanad head ajad.
Muuseas, ebameeldiva avastusena tuli, et Eno Raua "Naksitrallid" meil koduriiulist puudu. Tean küll kuidas nii juhtus. Poisid kunagi "lugesid" kaks Naksitrallide raamatut ribadeks. Tõsiselt. "Karuaabits" on meil ka kolmas eksemplar. "Pokud" läksid sama teed. Ühesõnaga retsidivistid.
"Sipsikut" mina muuseas ei olegi varem algusest lõpuni läbi lugenud. Ja nüüd lugedes, läks mul hoopis teistlaadi film silme ees jooksma. Ega see päev enam kaugel pole, kui mõni väike tüdrukutirts või poisiklutt mu põlvele istub, helesiniste silmadega otsa vaatab ja anub, et "Vanaema, ole hea, loe mulle midagi." (Ei hakka praegu oma ratsionaalsete argumentidega minu idülli solkima ja meelde tuletama, et tõenäoliselt küsivad nad mu käest hoopis seda, et miks mu WiFi nii aeglane on ja miks mu kodu nii imelikult lõhnab.) Ja siis kuidas ma loen. Noh, näiteks Sipsikut. Aga lugeda väga ei saagi, sest igal lehel on vaja selgitada. Et mis asjad need televiisori nupud on mida keerama peab, ja antenn, või miks keegi nukku õmbleb, kui neid müüakse ju poes. Ja et kuidas saab üks vaevalt viieaastane tüdruk üksi kodus olla? Noh, sellised asjad. Omal ajal täiesti tavalised nähtused, aga kümne, kahekümne aasta pärast - ununenud maailmakorraldus.
Huvitav, kas ma üldse oskan väikesele inimesele asju selgitada nii, et ta neis aru saab ja need talle põnevad on? Mäletan oma vanaema lugusid. Õigemini, lugusid väga ei mäleta, aga mäletan, et armastasin neid lugusid kuulata. Lugusid raskest tööst maatalus. Õest, kes läks teisele õele külla pannkookide ja moosiga ja kelle metsavennad kätte said, ära vägistasid ja kahekümnekahe noahaavaga metsarajale surema jätsid. Vennast, kes Vene kroonu eest ennast naaberkülla teenijatüdrukuks pakkus ja kuidas taluperemees talle kätt seeliku alla ajas, nii et ta oleks oma sulitembuga napilt vahele jäänud. Või kuidas ta hobusega üle jää mandril käis. See on minu kõige helgem lapsepõlve mälestus. Need soojad ööd lakas heinte peal, kui väljas siristasid ritsikad ja huikas kakk. "Räägi mulle veel sellest, kuidas elu vanal ajal oli" anusin ma vanaema. Ja ta rääkis, hääles heldimusenoot. Vanad head ajad.
Muuseas, ebameeldiva avastusena tuli, et Eno Raua "Naksitrallid" meil koduriiulist puudu. Tean küll kuidas nii juhtus. Poisid kunagi "lugesid" kaks Naksitrallide raamatut ribadeks. Tõsiselt. "Karuaabits" on meil ka kolmas eksemplar. "Pokud" läksid sama teed. Ühesõnaga retsidivistid.
Kommentaarid
Postita kommentaar